Are you the publisher? Claim or contact us about this channel


Embed this content in your HTML

Search

Report adult content:

click to rate:

Account: (login)

More Channels


Showcase


Channel Catalog


Channel Description:

Oled jõudnud kirgliku käsitöölise blogisse! Teemad, milles võid lugeda ja inspiratsiooni leida ulatuvad peenest pitsikudumisest taaskasutusmaterjalist ehete tegemiseni.*I´m a passionated artisan! Love traditional lace knitting, crocheting and jewelry making. Welcome to my craft blog!

(Page 1) | 2 | 3 | .... | 8 | newer

    0 0

    Sai mõeldud ja kaalutud, kas jätkan sel aastal kursuste pakkumisega ja mõtted läksid lõppeks positiivset rada. Ikka jätkan, sest tore on vahel ka kodust välja saada ja innustunud inimesi näha. Ja seda indu veel tagant utsitada.

    Selle aasta lõpuni olen otsustanud kursuseid korraldada hoopis teisel moel kui varasemalt. Otsustama pani mind kaks argumenti. Esiteks- kuigi ma analüüsisin eelmisel kevadel kudukursuseid puudutava küsimustiku vastuseid, jõudsin ma arusaamale, et ei tea ju ikkagi täpselt, kus on need naised, kel õppimisisu peal ja kust leida häid ruume või milline aeg kõige paremini sobilik oleks. Minul kui enda peremehel pole liikumisega probleeme ja seega ma arvasingi, et prooviks hoopis nii, et kes kursust tahab, valib ise aja ja koha. Pole paha, eksole?  Teine argument- mulle jäid eelmisest aastast eriti meelde kursused, kus olid omavahel kas päriselus juba tuttavad või netituttavad, kes kiirelt nimed ja näod kokku viisid ja sõbrunesid. Neil kursustel tekkis nii mõnigi kord eriline sünergia ja usun, et olla oli mõnus nii osalejatel kui ka minul.

    Need kaks mõtet kokku andsid mulle idee olla fleksiibel ja lasta neil, kes kursusi soovivad ise panna kokku mõnus kamp ning leida kudumiseks kõige mugavamad ruumid, mis kohapeal olemas. Kuna organiseerimine ei ole meie kiires ajas lihtne, siis premeerin seltskonna kokkukutsujat võimalusega täiesti tasuta õpituba saada. Jah, täiesti tasuta, ja suured tänud minu poolt veel peale selle!

    Mõtlesin, et sellisel moel võiksin mööda Eestit sõita kuni aasta lõpuni. Pakuksin ikka neid kahte kursust, mida ka eelmisel aastal: pitsikudumiskursust algajatele ja Haapsalu salli kursust. Mõlemad on väga intensiivse loomuga ja pole olnud kedagi, kes ütleks, et näed nüüd, mööda külge jooksis maha...

    Kel tänase postituse peale mõte või mitu mõtet tekkis, siis olete lahkelt palutud taasavatud rubriiki "Kursused 2012", kus täpsem info kirjas on. Kõik küsimused ja ideed on teretulnud. Kohtume... sinu juures!

    0 0

    Ühele pruudile selline kaunis suur rätt. Keskosa Haapsalu räti raamatu mustri järgi kootud, nuppe palju vähendatud ja ääres kiire külgekootud pits. Sellest rätist räägin ma ehk kunagi veel, sest praegu rändab ta... värvipotti.



    0 0
  • 09/06/12--09:54: Hüvasti, vana nimi!

  • 0 0
  • 09/23/12--03:56: Hõissa, pulmad!
  • Eelmisest postist, kus ma teatasin enda vana nime lahkumisest ja elumuutusest on nüüd aega möödas. Ei tahtnud enne tähtsast sündmusest pajatama hakata, kui pulmapildid käes. Nüüd on nad kohal ja saan pidulikult teatada, et oma ühes ja ainsas pulmas sai mu nimeks Liina Langi!

    Me ei ole Priiduga mitte värske paar. Teame teineteist juba 12 aastat ja koos elada jookseb seitsmes aasta. Seega- rahulikult ja armsalt tahtsime seda päeva tähistada ja lähimate sugulaste ringis meie abiellumine Pärnus ka aset leidis. Miks Pärnus kui ise Rapla mailt? Sest Pärnu on lihtsalt nii ilus ja armas koht! Ma tahtsin oma vana nime uputada vallikraavi ja seda ma sain, olgugi, et päeva ainus ja tugevam vihmavaling just sellele hetkele sattus.

    Siin olen ma sidunud vana nime koos kahe sümboolset tähendust omava kiviga hõbekotikesse ja minuti pärast lendab too vette. Kivid korjasime maja vundamendilt, kus me esimest korda kohtusime. Väga proosaline kohtumine oli- mina olin just asunud tööle kui ka Priit samasse asutusse tuli.
    Päev oli nii eriline, et mis sest ümber pajatada. Ei saagi ju sõnadesse valada seda rõõmu ja tunnet, et kõik on väga õige. Räägin hoopis neist detailidest, mis mulle pulmade puhul väga olulised olid.

    Ma arvasin, et ei ole üldse minulik uppuda valgesse tüllipilve ja pruutkleite otsides ja uurides olin ka natuke pettunud. Polüestrivirna eest, millel lõige, mis juba peale vaadates ennustab ülimat ebamugavust ei olnud ma nõus mitusada eurot välja käima. Seega- kleit tuli ise teha. 48 tundi enne pulmi ei olnud mul isegi lõige veel lõpuni konstrueeritud, aga tulin kenasti toime ja mingit viimasel ööl nõelavälgutamist ei teinud. Minu puhul saavutus omaette :-) Kangas on kvaliteetne ja stiilne, pärit taaskord mu ühest lemmikkangapoest Solveig Tekstiilid. Ehted ja salli tegin ka ise. Punane, juba ammustest aegadest kaitsev ja jõustav värv oli meie riietuses oluline. Ilma müüja asjatundliku abita ei oleks ma halli jakiga sobivat punast kangast leida suutnudki. Õigete kingade ja särkide leidmise peale kulus ka palju mototunde ja jalameetreid, aga kui üks ja ainus kord on plaanis, siis tasus aega otsida.
    Mulle oli väga oluline, et juuksed, mida enam nii palju pole, kui päris noorena, saaksid stiilset püsti aetud. No ikkagi mina ju! Selles aitas mind Elle Sirel, Märjamaa absoluutselt parim juuksur. Ja oluline oli ka, et pruudikimp oleks minulik- ei mingit kulda-karda-uduebemekesi. Ikka korralik ja kena priske tükk nagu ka pruut ise. Lilled Port Artur2 Riketsi lillepoest, eraldi värvi järgi Hollandist tellitud. Sellel pildil on muide pruudikimbu uus omanik taustal näha. Peo lõpus kui kimbu viskamine oli, sai selle mu õeraas. Loodan, et vihjet mehele minna võetakse sõbraliku käsuna, sest ka temal on kooselu kaaslasega pea sama pikk kui meil.
    Koht, kus otsustasime külalistele torti ja vahuveini pakkuda oli meie jaoks ka tähtis. Suured kõledad ruumid ei tulnud kõne allagi ja me tahtsime vaid pisikest paaritunnist vastuvõttu. Absoluutselt parim selleks oli Piccadilly vinoteek, mille teenindust ja suhtlemist ma saan ainult ja ainult kiita. Ja seal oli parim vahuvein, mida viimasel ajal proovinud olen.

    Selline tore päev oli. 7.september 2012. Minu pulmad, loodetavasti ühed ja ainsad. Väga suured tänud Kadri Kalamehele, kelleta minu tänane post poleks üleüldse sündinud. Tema oli meie peo fotograaf ja ma jäin väga rahule! Eks töö ole tellija materjalist ja sellised me olemegi :-)


    0 0

    Tõesti-tõesti, tänu käsitööle olen ma viimaste aastate jooksul tutvunud väga paljude toredate inimestega ja sattunud kohtadesse, kuhu muidu ei satukski. Viimane reis koolitust tehes viis mind Võrru. Koduukselt reis sinnamaile kestis koos tunnise ümberistumisega pea kuus tundi, aga oli seda väärt. Usinad naised ja väga armas võõrustaja Kreutzwaldi muuseumis tegid südame soojaks. Suured tervitused teile sinnamaile! Kursuste noorim liige oli kuuekuune ja vanim nelja võimu ajal käsitöökoolis käinud 84-ne. Tore!

    Foto: Marika Sepp
    Sellelt pildilt on näha, milliseks kujuneb Haapsalu salli koolituse lõpp. Igal osalejal on olemas oma nö minisall, kust pealt näeb ära nii head kui vead. Naljatamisi olen öelnud, et see ongi lapp, kus tuleb kõik vead ära teha. Et siis suure salli kallale asudes jäävad nad tegemata.
    Foto: Marika Sepp
    Kursuste lehel ma olen küll kutsunud seltskondi end külla kutsuma, aga on ka võimalus osaleda nö avalikel kursustel. Head koostööpartnerid on need korraldanud ja registreerivad rõõmuga osalejaid. Sedapuhku on pakkuda kursuseid Tallinna-mail:

    Sel nädalavahetusel saab Haapsalu salli kududa Käsitööjaamas (registreeru ruttu!) ja algajate pitsikursus leiab 27ndal kuupäeval aset Viimsi Harmoonikumis. Viimsis jätkub üritus 3.-4. novembril Haapsalu salli kursusega ja julgustan osalema kõiki, kes pitsinakkust tahavad saada.

    Blogilugejad, kes viimasel ajal pettunult siia satuvad ja kannalt siis ümber keeravad, et ohh, ei midagi uut!, teile ma ütlen, et õigepea saan uuele hingamisele ja siis ei ole ehk enam uudistest puudust. Miks ma vakka olen olnud? Viimaste aastate "tava" järgi lõppeb suvi mulle tervise logisemisega. Nõnda ka sel aastal. Aga tunneli otsas paistab alati valguskiir ja ma usun, et päev päevalt muutub see kiir eredamaks. Ka kõik muud mured peavad ükskord otsa saama ning sallikudumine, mida ma kõigest hingest ikkagi kogu aeg olen teinud, on ometigi ju väärt, et sellest rääkida :-)

    0 0
  • 10/23/12--12:46: Kuldaväärt Kudumid
  • Tundub, et kõik räägivad ja tundub, et saab juba ka poest... Mul on hea meel, et ilmunud on raamat Kuldaväärt Kudumid.

    Selles raamatus on koos mõnusate Eesti kudumisblogide autorid ja nende poolt väljamõeldud mudelid. Ütleme nii, et tõsised kudumismootorid ja nende mootoriga supervardad on mängus ;-) Ma usun, et pakutav innustab kõiki varrastele, sest mõtteid, mida kududa, leidub tõesti seinast seina selles raamatus.

    No kust ma tean, kui nii värske asi alles? Eks ikka sedamööda, et olen näinud raamatust piilukaid ja pilte. Ja eks olen ka ise selle raamat kaante vahele sattunud. Tahate ka piilukaid? Aga palun, kirjastus täitsa pakub.

    Kes nüüd pilgu peale viskas, märkas kindlasti, et selle raamatu suur trump on fotod. Stina Kase oli tööde fotograaf ja tema nimi oli üks väga suur argument, mis mind selles projektis osalema kannustas. Ma tahtsin näha, kuidas võiks olla kudum, mis minu käest tulnud, tema tõlgenduses ja ülespüütuna. No jäin rahule ja olin rõõmus, aaaga... enamuses piltidest, mis mu suurest tööst sai tehtud, on esil pahem pool vaataja poole. Võtan seda kui saatuse nööki ja ei saa tegijaile pahaks panna, sest pildistamispäeval ei saanud ma ise abiks olla. Okei, eks visuaali läheb valmistööst ikka kaduma ka, nuppude mõttes eriti, aga huumoriga võttes võib öelda, et ka pahem pool võib ühel kudumil päris ilmekas olla :-)

    Sellesse raamatusse sattumise eest olen ma tänulik toimetaja Ingridile. Ingrid Selg oli see, kes kõiki meid leidis ja ühendas. Töötas läbi kõik mudelid ja kirjeldused ja tööjuhendid (brrr, ma võin vaid ette kujutada, et see ei olnud lihtne. Õigemini, ma ei kujuta tegelikult üldse ette, millise ühiku tööd see nõudis...). Kui ma mõtlen, palju kirju ja infot me omavahel vahetasime ja siis korrutan selle raamatus osalejate arvuga, tuleb summaks midagi sellist, millele minu hammas küll peale ei hakkaks.

    Aga mida ma siis sellesse raamatusse pakkusin? Pakkusin kahte projekti, mis on täiesti eriilmelised. Just selle mõttega, et kududa oleks nii vilunud tegijale kui ka algajale. Minult said raamatusse pitsmustriga näpikud või miks mitte ka "sõrmitud", eestikeeli siis sõrmedeta kindad, millel käeselga kaunistamas Silvia kirjaga paneel. See oli minu kummardus Haapsalu pitsitraditsioonile ja katse taas pitsipisikut inimestele kallale ajada. Sellised sõrmikud on üsna kiired teha, kes salliga ei julge rinda pista, võtku kindad ette.
    Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012
    Teine pakutud kudum on aga vastupidi neile vallatutele kinnastele kannatlikkust nõudev ja suur. See on üks täismõõdus päevatekk, millel valmimisel ja mustril on oma pikk eellugu. Loost saate lugeda raamatust ja see tekk oligi siis toosama, mis sai raamatusse enamusel piltidel pahem pool vaataja poole. Muide, eelmisel aastal umbes sellel ajal see tekk kootud sai, seega palju õnne talle sünnipäevaks! Ei ole avalikkusele teda näidanudki, aga mõte on leida talle uus omanik. Kel vaja, palun väga! Kes originaali ei taha, tõmmake aga varrastele hääled sisse, ostke raamat, kus muster sees ja kuduge samasugune :-) Raamatus on mitmeid lähipilte ja eri nüansse näha, siia vaid suurem ülesvõte
    Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

    0 0

    Augusti lõpupäevil kudusin ühe kolmnurkräti. Kuna vihjasin, et tegemist on rätiga pruudile, eks siis oli neid, kes arvasid, et ma endale kudusin. Aga oh ei, ma jõudsin enne enda pulmi väga produktiivsena katta ka teisi pruute :-) Tegelikult oli see aeg, kus ma jõudsin üldse kuidagi väga palju...

    Selle pildi eest võlgnen tänu pruudile ja pruudi emale Üllele. Tänan, et vajalikul hetkel meelde tulin ja tundub, et rätt täitis oma ülesande kenasti. (Brr, tegelikult tuleb mulle meelde, et see nädalalõpp oli ekstra tuuline ja niruvõitu...) Kuna ma teadsin, et tegemist ei ole nö tavalise pruudi katmisega, siis seda põnevam oli kududa. Okei, värvida tegelikult. Ka minul käis enne pulmi mitu korda peast läbi mõte, et abielluks mustas. See ju nii šikk värv! Otsustasin siiski mitte pulmarahvast ehmatada ja valisin sügavama punase, mis samuti jõuline ja kena toon, kah minulik. Sellel pildi on muide minu lemmikdetailiks pruudikimp. Jube äge, kas pole?

    Postituste vahed selles blogis on häbiväärselt pikad. Ma tahaksin, et nõnda poleks, aga põdesin hiljuti just muudele tervisehädadele lisaks täielikku arvutimürgitust. Ma ei tea, kas päris nii võib öelda, aga tegemist oli tõsise stressiga. Mingil hetkel tundus tehnika olevat vaenlane ja muu maailm nii ähvardavalt pealetükkiv läbi ekraani, et hakkas imelik. Suur osa enda käsitööde turundamisest käib ju üle interneti ja paljud sõbrad on just sel moel mu kõrval. Mingil hetkel ma avastasin, et kuna meie arvuti taga on mitu kasutajat (mehe oma läks vanaduspuhkusele ootamatult), siis ma ei saagi löögile kui isu oleks ja mingil hetkel avastasin, et olen meile unustanud vastata ning see ajas veel ekstra närvi  jne jne Olid mingid nädalad, kus ma sõna otseses mõttes tõmbasin end kerra, urisesin arvuti peale, pistsin tableti keele alla ja hakkasin kuduma. Ei, tablett oli muidugi igati legaalne ja sisaldas peamiselt vitamiine ja mineraale, aga urisesin ma küll. Tundub, et praeguseks on arvutimürgistus möödumas ja ma olen jälle maailmaga valmis suhestuma. Vahepealse kudumismaratoni tulemuseks olid mitmed sallid ja üks suurrätt. Kesse usub, kui pilte pole? Saab, pilte saab, aga omal ajal :-)

    Kuna varsti on lähenemas suur juubel, 100., siis ma olen mitmeid mõtteid selle ümber mõlgutanud. 100 tähendab siis seda, et tulemas on õigepea sall number 100! Jah, ma pean arvet ja aja jooksul on arvepidamine muutunud kaunis täpseks, sest vahel tahetakse tehtud töödest kordusi. Mõlgutatud mõtted on sellist kokkuvõtlikku laadi, ette- ja tahavaatavad ja vahel ka filosoofilised või siis isegi õelad. Vääriks ehk kajastamist? Täna näiteks mõtisklesin eeskujude üle käsitöömaailmas ja olude sunnil ka käsitöölise palga üle. Esimene teema oli muidugi lõbusam kui teine. Mulle on  kogunenud koju päris palju käsitöist kirjandust, mida olen maailmast kokku ostnud. Mõtisklesin ka sellest, et miks mitte refereerida põnevamaid loetud osi ja tarkuseteri. See mõte tuleb juba pikemat aega taas ja taas meelele.

    Annaks nüüd kudujumal, et uuesti arvutiallergiat peale ei tuleks! Onju. Milleks blogi pidada, kui sinna midagi ei kirjutata? Siis võiks kudujumal lõpetada ka selle polaaröö või pool aastat kestva päikesevarjutuse, misiganes ta nimi ka poleks, et saaks natukenegi pildistada. Tiba lundki võiks ju abiks olla.


    0 0
  • 12/10/12--04:58: Paberist (jõulu)kaunistused
  • Vana arm ei roosteta ja nii ei saa ma kunagi külmalt mööda minna, kui näen paberi nutikaid taaskasutusvõimalusi. 

    Foto: http://www.allthingspaper.net/2012/11/artichoke-lantern-centerpieces.html
    http://www.zipper8lighting.com/product-catalog.html

    0 0

    Õhtusest kohvist hommikuse kohvini oli mul aeg mõelda ja nüüd on otsustatud, et minu blogi saab eraldi koha, millel nimeks nipinurk. See võiks olla koht ideede, nippide ja küsimuste lahkamiseks olgu teemaks siis kudumine, Haapsalu sall või käsitööettevõtlus sotsiaalmeedia abiga. Mõtlesin, et miks mitte kirjutada sinna neljapäeviti, et oleks olemas järjepidevus ja blogi saaks sellega uue hingamise. Olgu öeldud, et kindlasti ei pretendeeri ma absoluutsele tõemonopolile, sest niipalju kui on kudujaid, on ka nippe, kuid räägin meeleldi, millistele mõtetele olen jõudnud või mida head lugenud.

    Mida nipinurgas aga lahata, öelge teie! Ootan küsimusi (olgu siis konkreetseid või üldisemaid) ja ideid. Kui siia postitada pelgad, kirjuta meilile liina.rees[at]gmail.com
    Et jõuluaeg on jagamise aeg, pane enda kommentaari juurde kontakt- pühapäeval on aeg, kus päkapikk tahab välja loosida sallijagu head lõnga!

    Et miks siis? Eile lugesin ühe toreda blogija jutuveerust, kuidas talle laadal küsimuse peale, kust saab tegija head puuvillanööri vastati, et ärisaladus :-) See oli minu jaoks niivõrd naljakas lugeda, et intrigeeris täielikult. Maailm muutub ju paremaks, kui headest asjadest rääkida!

    0 0
  • 12/14/12--02:00: Läti kindaraamat
  • Ma tänan kõiki, kes on küsimusi saatnud vastuseks eelmise postituse üleskutsele! Jätkake, kohe julgesti! Mida täpsemalt küsid, seda paremini ma pihta saan. Ja nagu ma alati toonitan, siis ainsad rumalad küsimused on küsimata jäänud küsimused 
    Pühapäevase loosimiseni on veel tiba aega, et siis ootan heal meelel lisa!

    Mul olid eile, nagu öelda armastan, segajad peal. Ennelõunal mõtlesin nipinurka esimese tera kirja panna, aga kui pakk saabus, läks mul kõik meelest ära. Ka õhtune söögitegemine, muide. Paki sees oli paks, üle neljasajaleheküljeline kindaraamat, mille eest ma pean tänama sõbranna Monikat. Tänu talle jõudsid Läti kindad minu riiulisse ja otse muidugi ka südamesse. Ma olen lätlaste kindaraamatuid varem ka mõelnud nillida, aga nagu heade asjadega juhtub, ei ole neid igavesti müügil. Siit võid vaadata Läti uudistest, kuidas autor tutvustab raamatut (0.40 pealt hakkavad kindapildid):
    Täna olen kudunud kinnast nelja värviga ja vardaga nr 1,25. Uskuge, Haapsalu salli kudumine on nagu kirvetöö selle kõrval. Nagu lapsemäng. Pusimist ja harjumist on kõvasti. Kui õige tunde juba kätte sain, selgus, et kinnas tuleb ikkagi liiga suur ja ma pean nüüd materjalide osas võtma nuputamispausi. Muidu oli jõudlus nii 1-1,5 cm tunni kohta, aga tõenäoliselt tuleb minna kas peenema lõnga või peenema varda peale.

    0 0
  • 12/16/12--12:55: Loosimise võitja teada!
  • Pühapäev on oma kena lõpuni jõudmas ja viimane aeg loosimise tulemus teatavaks teha. Kõigpealt ma tänan südamest kõiki, kes hoolisid ja küsimustega mind turgutasid! Tore, nüüd tean, kuhu suunda nina seada :-)

    Kuna pühapäev on meie majas see päev, kus väike Jakob ka arvutikasutaja on, siis lasin loosida temal. Ikkagi tehnikaajastu, eksole, paberile ei kriimugi. Kopisin vastused ühele lehele, ka nimed meilboksist, vähendasin lehe suuruse ekraani suuruseks ja seletasin noormehele, et nüüd on vaja üks suvaline koht ära märgistada. Lugu on aus, sest meie usin arvutisõber ei oska tegelikult veel lugeda  :-P

    Kui töö tehtud, seletasin, et üks naine saab sinu tõttu täna päris rõõmsaks, sest ma saadan talle sallilõnga. Selle peale kostis Jakob "Oh, kui tore! Ma sain kellelegi head tuju teha!" Palju õnne, Neljandik! Loodan, et lõng toob sulle rõõmu!



    0 0
  • 12/18/12--06:45: Läti labakud töös
  • Nii nad sünnivad, aegamööda ja läbi valu. Hakkasin kuduma reedel, enne tegin mitu untsuläinud katset väheke suurema, nr 2 vardaga. Praeguseks on siis selge, et varras 1,25 nõuab minu käes ühekordset lõnga ja kuna ma olen pehme käega kuduja, siis pisut rohkem tähelepanu tööle. Päris kuulikindlaid ma teha ei armasta, kui vaja, olen valmis kuuma veega pigem kinnast vanutama.

    Need praegused on lõppviimistlusest päris kaugel. Kudusin terve nädalavahetuse ja näete ise, et lõpuni on veel minna! Terve selle aja mõtlesin pidevalt ja sügavalt Kristi Jõeste ja tema kindakudumiskunsti peale. Oh armas aeg, kui mul juba sajale läheneva silmustearvuga ringil on tunne, et koon kui varandust, siis tema tööd on eranditult lugupidamist väärt. Kõik. Eranditult. Ka kõik tulevased :-)

    Nende labakute sündimise valu tähendab aga seda, et nagu algaja ikka, olen oma vasema käe nimetissõrme haavule toksinud. Püüdsin küll vardaotsa taltsutada, aga kinda kokkuvõtmise juures oli tähelepanu niivõrd tööl, et ei märganudki kuidas täpikesest sai haavake. Kui juba päris valus hakkas, siis otsustasin töö kõrvale panna ja sallikudumisega sõrmel paraneda lasta. Te ei kujuta ette, milline raskus oli esimestel ridadel oma 2.75 varda ja pitsilõngaga toimetada! Käsi oli ju nii harjunud teise varda ja pingega! Nagu oleks jooksja puujalad alla saanud, ausõna. Õnneks läksid need segased tunded ja kobamine üle ja ma tõesti ootan juba, millal saaksin taas tunde ja kümneid tunde nende kinnaste alla panna.
    P.S. Mul on varasemast ajast vasema käe nimetissõrmele jäänud mitmedki armid. Kudumisest. Või oli see heegeldamisest... Sõrmejäljed niisiis täiesti käsitöölisele omistatavad.

    0 0

    Meie poja lasteaiarühma tänane jõlupidu leidis aset Sillaotsa talumuuseumis. Pidu oli tore, kohast tingituna päris palju teistmoodi kui tavaliselt. Sai kodutehtud saia ja moosi ja kohalikke õunu ning natuke teadmisi vana aja jõuludest. Lastele oli natuke ehmatav, kui üksäkki räägiti sea tapmisest ja siis kohe järgnes mäng kingsepal silma peast torkamise peale, aga no mis teha, kui vanasti oli rohi rohelisem ja päriselu ehedam. Täna tuuakse ju sink poest ja tõrkuva kingsepa puhul pöördutakse tarbijakaitseametisse. Aga teate, kui pikalt kuuse tuppatoomise komme üldse olnud on? Umbes 150 aastat, mida ma ka omas mõttes arvasin. Ja jõuluvana ei ole ka igavene, umbkaudu saja aasta jagu käinud.

    Minu jaoks oli pidu puhas silmarõõm, sest seintel rippusid tikitud lillvaibad ja telgedel kootud kirjud vaibad. Ei saanud kuidagi neid tähele panemata jätta.
     
     


    0 0

    Pealkirjas olev teema tuleb mitte tehniline ja selge, vaid jutukam ja väga subjektiivne- seega ei liiguta ma teda nipinurga alajaotusse, vaid paigutan siia. Ja räägin siis asjast tõesti vaid enda mätta otsast vaadates, seadusi ümber "tõlkima" ei hakka. Tuleb nagu tuleb, kusagilt peab ju jutuga pihta hakkama. Kui sul on mõtteid või vastuväiteid, siis ma meeleldi näeksin neid kommentaariumis.

    Olen mõelnud, et meediasse jõuavad ikka ja ainult positiivsed lood kässitööettevõtmisega edukalt alanutest. Selge see, sest keda huvitaks stressist haigeks jäänud, kehva marketingi või mõtlematult võetud võlgade koorma all kohe ka lõpetanud käsitöölised? Tegelikult need lood oleksid ju ka õpetlikud, sest ma usun, et iga eduka komeedi kohta tuleb ikka paar-kolm tolksti alla kukkunud tähte. Võib-olla ka rohkem.

    Teemaga ei saa ma kindasti ühele poole ühe postitusega. Ma räägin järgmistel kordadel käsitööettevõtlusest  võrrelduna FIE ja OÜ-na ja miks ma olen neist praegu esimese kasuks otsustanud. Kindlasti tulevad jutuks turundamisviisid ja asjade hinna kujunemisest peaks kohe päris eraldi ja pikemalt rääkima. Seda võib-olla siis kunagi edaspidi, sest teema on tõesti oluline. Tootearendusest ma ei räägi, kui siis riivamisi. Sobib? Täna siis teemad, mis võiks olla proloogiks, või nii.

    Mis on kõige põhilisem käsitööettevõtlusega alustamise juures? Õige, sa pead seda tahtma ja olema juba loomult ettevõtlik inimene. Tahtma peab ikka väga palju ja olema ka enesekindel. See enesekindlus ei tule kohe, seda peab kasvõi algul teadlikult upitama. Mõned näiteks lähevad kooli sellepärast. Minu jaoks oli suureks abiks blogimine ja selle kaudu tagasiside saamine. Aitäh kõikidele hea sõna ütlejatele! Olgugi, et oma esimese blogi olen avalikkuse eest ära koristanud, ei saa jätta mainimata, et seda oli jube armas pidada. Ja mulle meeldis, et see läks ka teistele korda.

    Kas sa oled kunagi midagi kellelegi müünud? Ei, mitte sõbrannale. Ma mõtlen nii üldisemalt. Kuidas läks? Mida tundsid ja kas protsess kui selline oli sinu jaoks meeldiv? Analüüsi natuke, see ütleb, kas peaksid olema ettevõtja ja usin ise turundaja või pigem kellegi abijõuna palgal olev või hoopis mõnda käsitööliste ühendusse/kildkonda kuuluv. Üks väga tugev tekstiilikunstnik, keda tean, on selle müügipoolega püstihädas. Ta on kõva tegija ja tal on ka oma nö tootmisüksus, aga müük kui selline ei ole tema jaoks nauditav. Tegelikult kui ta nii kuramuse hea ei oleks, siis oleks ta ammu juba põhja läinud, aga õnneks ta on. Sel juhul oleks müügimees või mänedžer vajalik. Mõtle ka ise, milline variant võiks olla sinule parim.

    Sa peaksid olema suuteline ennast promoma ja enese/tehtud tööde üle vajadusel kiidulaulu laulma. Ma olen näinud imelist käsitööd tegevaid naisi, kes ei julge valjult ja selgelt öelda, et näe, ma olen parim ja see siin on minu tehtud üliäge asi! Nad ei ütlegi midagi, nagu häbeneksid hoopis! Asju, mis ise ja ainult ise ennast tänapäeval müüks, ei ole palju. Vetsupaber ja tikud on need, mis meelde tulevad... Muude puhul pead sa natuke turundamisest teadma, et hakkama saada. Ja häbelikkus ei tule kasuks, ausõna!

    See aga eeldab, et sa ise tead ja oled ka veendunud kui hea sa tegelikult oled. Isegi kui ei ole veel päris veendunud, siis enda kui tegija esitlemine on igati õpitav. Loe avaliku esinemise kohta (on olemas sõbralikke blogisid näiteks), mõtle sellele ja pane häid mõtteid kõrva taha. Treeni! Viska ennast ise külma vette ja testi ujumisoskust! Kes minu kursustel on käinud, need võivad kinnitada, et ma ei ole vaikne ja igav, monotoonne rääkija (ma vähemasti loodan seda :-)). Samas olen ma kuue aasta eest olnud olukorras, kus pidin kaks päeva juba ette peaaegu hirmu kätte surema, sest oli vaja rääkida oma kolleegidele tööst, mida teen. Asi, mida ma tundsin ja inimesed, keda ma tundsin hästi, aga see mõte- mina ja avalik esinemine- jooksutas mu täielikult kinni ning tagantjärele analüüsides ma tean, et tapsin ise selle esinemise. Hiljem tagasisidet küsides öeldi täiesti siiralt, et keegi ei saanud aru, et ma üleüldse pabistan ja tekstil polnud ka viga. Vaid ma ise tean, et oma ressursist kasutasin ehk vaid 15%! Jumal temaga, jube etteaste oli, aga ka seda oli vaja. Võta ämbreid ja läbikukkumisi kui õppetunde, sest ükski viga ei ole parandamatu.

    Kui sul on juba midagi käegakatsutavat abiks, siis on see suurepärane. Portfoolio tehtud töödest, kogus häid tootefotosid või häid asju endid, mõne suure meistri soovitused või abikäsi, väljapanek mõnes müügikohas, aga miks mitte ka toimiv blogi või sõpruskond FBs- need kõik on puhas varandus, mille abil tööd tegema hakata. Kui sul ei ole neist mitte ühtegi, siis pakun, et poole aasta ja suure tööga võid nad endale muretseda. Ma olen seda kõrvalt näinud, et teadlikult tegeledes saavutatakse palju.Aga mõtle ikka täpselt välja, mida sul VAJA on, panusta aega ja jõudu tähtususe järjekorras.

    Nii, tahe sul on. Valmidus end müüa ka, ütleme nii... tinglikult ja kokkuvõtlikult. Enne kui punuma paned, oleks kasulik teha äriplaan. Jah, seesama jura, mida igal ettevõtluskoolitusel tegema sunnitakse. Kunagi varem, koolis, olen ma teinud briljantse plaani, millega saaks ka tänapäeval raha teha, aga see oli sootuks midagi muud... Mina tegin enne palgatöölt äraminemist käsitöise plaani ja kui ma ausalt ütlen, siis seda ellu ei kavatsenud rakendada põhimõtteliselt juba kirjutamise hetkel. Need numbrid seal ei meeldinud mulle. See oli aga väga vajalik kasvõi selleks, et selgitada välja oma suund ja võimalused/võimed, ka rahanumbrite abil. Plaanis ei meeldinud mulle numbrid, sest nende järgi oleks pidanud ma olema miinimumpalgaga hull, kes töötab pea 24/7. Ma ütlen ausalt, et minu tee on kulgenud sootuks teisiti, kui plaanis kirjas oli, tulemus pole paha. Ma lihtsalt ei osanud näha mingeid võimalusi tol kirjutamise hetkel. Kohe esimesest kuust võtsin päriselus eesmärgiks sissetulekus pigem Eesti keskmist rihtida kui et miinimumil endale kandadele astuda lasta. Ühesõnaga oli minu puhul äriplaani kirjutamine vajalik selleks, et teada saada, kuidas pigem MITTE oma äriga toimetada, aga millises suunas ja kuidas võiks asju vaadata.

    Kindlasti mõtle välja oma nišš- see kuidas ja millega sa silma jääd. Ilma selleta võib lihtsalt juhtuda nii, et kuna sa oled sama nägu nagu sada tegijat enne sind ja sada pärast, siis kukudki äritaevast alla ilma igasuguse särata. Kas sa võiksid erineda oma toote poolest, brändida iseennast kui nähtust või lüüa hindadega? Siinjuures alati oleks parem lüüa kõrgete hindadega. Hiinlastega ei ole võimalik võistleda. :-) Tea väga täpselt, milline on sinu koht teiste tegijate seas ja tea ka, kuhu sa plaanid liikuda. Ära karda olla ambitsioonikas, sest muidu ei jää ellu.

    Absoluutselt kindlasti mõtle läbi lisaks sellele mida teed ka kellele teed. Kes on sinu sihtgrupp ja kuidas sa nendeni jõuad? Kui otseteed ei ole, siis ole kaval. Ja otseteed kindasti ei ole, sest konkurendid on sul igatepidi ees. Sihtgrupi puhul- mida täpselmalt suudad määratleda, seda parem, sest idee "kõik käsitööd armastavad inimesed on mu kliendid" ei aita sind kusagile. Mida täpsem määratlus, seda suurem võimalus ka valida täpne ja sihitud turundamine.

    Mõtle läbi ka mida sa teed siis, kui su ideid varastama hakatakse, kuidas toimetad kopeerijate puhul. Kas sul on midagi uut kohe varrukast võtta või lähed rinnutsi kokku? Mõlemal variandil omad "võlud". Tean ühte käsitöölist, kes eelistas seda viimast. Kui aga lõppeks tal läks nii palju auru sõdimiste, seadustega tegelemiste, suhtlusvõrgustikes enda kui idee autori rehabiliteerimise jms peale ning kuna ta tegi ägedaid asju ja kopeerijaid muudkui ilmus taas ja taas, siis ta orienteerus ümber, teeb-toodab nüüd hoopis midagi muud. Ja on valmis taas suunda muutma, kui peaks vaja olema. Tal läheb seetõttu hästi, kindlasti paremini kui neil kopeerijatel, kes nüüd nagu silgud rivis ühte nägu asju teevad.

    Tulemused on mõõdetavad. Lisaks hingerahule ja positiivsetele emotsioonidele, mida käsitööd tehes saad, pead mõtlema rahale. Sa pead enne alustamist teadma, mis oleks vähim summa, millega ellu jääd ja kuidas seda kindlalt tekitada. Sul peab tegelikult olema tagataskus päris parasjagu raha ka varuks, et  ettenägematuid kulutusi katta. Usu mind, neid tekib! Või siis teise variandina, mida ma olen märganud, et kasutatakse, peab sul olema tubli ja rahakas kaasa, kes ei ole ihne :-) Ainuüksi laenude jms najal alustada on väga riskantne, sest isegi hästi informeeritud inimesed ei oska majandust nii hästi lugeda, et teaks täpselt öelda, kus oma rahaasjadega näiteks kolme aasta pärast oled. Mina ka ei tea, millised on summad, mida teenin kolme aasta pärast. Aga kuna mu tahe on ikka nii raudne, siis ei prognoosi halba.

    Hinda alati realistlikult oma aega ja võimeid! Ära mõtle, et sa suudad toota 10-12 tundi päevas. Okei, paar nädalat suudad, aga kas ka pikemalt? Kas see väärib seda? Hoia ennast, sest kui sul ikka tõsi taga on, siis nagu varasemalt alustanud tegijad ütlevad, esimese puhkuse saad sa endale lubada viie aasta pärast! Mina olen ühe tillukese läbipõlemise juba üle elanud. Õnneks ma taipasin ja tundsin selle ära ja võtsin kohe midagi ka ette. Päris paljud räägivad, et esimese aasta lõppedes näiteks, kui hoog juba sees, võib reaalsustaju kaduda. Kuna ma olen pigem töönarkomaani tüüpi kui kodukana tüüpi, siis ma päris hoolikalt jälgin, mis minuga toimub ja toimunud on. Kui sa ei ela üksi, siis ära kindlasti unusta, et sul on PERE. Tegelikult on inimesed alati tähtsamad kui äri. Ausalt. Ja ennast tuleb vahel ka välja lülitada, sest mõte, mis töötab pidevalt ja hooga, võib ka su läbi põletada. Minult on küsitud, et noh, mis siis kõige raskem on? See tegelikult ongi.

    Nii, viimaste sõnade valgel tunnistan häbiga, et jälle... jubajälle! olen ma töötanud end öösse. Neljapäevane nipinurk algas neljapäeval, aga lõpetan selle nüüd, niimoodi äkki ära, sest kell saab kohe üks. Reede öösel. Selline ajaline määratlus ütleb, et käsitööettevõtlusel on ka pool, mis on nii positiivne kui negatiivne. Teen mis tahan ja siis kui tahan! Ja just niipalju kui tahan Oi, mulle meeldib! :-)

    Kui sul tekkis mõtteid või sa tahad näiteks millelegi täiesti vastu vaielda, siis ole lahke, kommentaarium on ootamas. Proloog sai küll pikk, aga ma rääkisin väga vähestest asjadest, kui aus olla. Ma loodan siiralt, et neist oli ehk abi.

    0 0

    Eelmine post leidis vastukaja ja see ütleb mulle, et ju siis teema läks asja ette. Mõtlesin pisut arutleda käsitöölise enesehinnagu ja enesekindluse teemadel, kuna see nii mõnestki kommentaarist välja tuli. Kui veel kommentaaride juurde tulla, siis kallid sõbrad, ma päris kindlasti ei taha pretendeerida ühele ja kindlale tõele ja päris kindlasti ei saa minust alustava käsitööettevõtja aabitsa kirjutajat- seks olen ma liiga mittemetoodiline, harimatu ja ausaltöeldes ka laisk :-) Küll räägin ma aga meeleldi kogemusest ja sellest, mida arvan olevat olulise. Nii et tehke aga küsimustega mingi teema, intriig, see paneb mind kindlasti kirjutama.

    Enesekindluse juurde siis. Enesekindlus põhineb suuresti enesehinnangul, eksole. Kuigi see on subjektiivne asi, saab seda ometigi mõõta ja selle kallal tööd teha. Paljudel on probleeme, mis pärit lapsepõlvest, paljud isegi ei saa aru, miks ja kuidas nad endast just nii arvavad ja mitte teisiti. Puhas psühholoogia. Muide, liiga kõrge enesehinnang on palju hullem asi, kui madal. Siis ei ole kriitikameelt tõenäoliselt ollagi ja enesega töö tegemine võib ikka maru raske olla :-) Õnneks pole seda põdenud, pigem ikka eestlaslikul kombel pisut madalat enesehinnangut.

    Kui sa tead, et oled loomult liig kriitiline, siis teades seda, on see on ju positiivne märk- püüa anda endale ikkagi adekvaatne hinnang, püüa vaadelda end täiesti kõrvalseisjana. Kui sulle tundub, et sa pole lihtsalt piisavalt hea, siis mõtle uuesti. Püüa aru saada, miks sa nii arvad. Tõenäoliselt oled sa piisavalt hea ja tegija küll! Alati saab küsida ka kellegi teise käest hinnagut või abi analüüsiks. Isegi olen korduvalt palunud "kaasvõitlejatelt" nõu või hinnagut, sest nemad näevad ju mind hoopis teise nurga alt. Aga sel juhul ole valmis ka vastust saama, mis ei pruugi sulle meeldida ja mis võib tähendada ränka tööd.

    Nagu ma ütlesin, oli mulle suureks toeks blogipidamine ja selle kaudu positiivne tagasiside. Panin ennast ka korduvalt proovile ja see andis mulle kindla märgi, et ma suudan, kui vaid tahan. Mäletate, ma korraldasin sallide kudumise maratoni 2010 suvel? Alustasin postitusega, mille nimeks "Kuni kehavigastusteni..." ja lõpetasin tõdemusega, et saab küll, kui tahab. Ma käisin siis veel palgatööl ja see oligi proovikivi, mille endale meelega kaela sidusin, et vaadata, kas ujub välja. Ujus. Täna ma võin öelda, et kokkuleppel endaga olen kudunud salle ka sellise tempo järgi, et neli päeva ja sall valmis. Paar kuud jaksab niimoodi vastu pidada küll, iseasi, kas see aga lõpmatult rahuldust pakub.

    Teiseks, mida ma palju olen tähele pannud ja millele mõeldnud- kuna käsitöö on tegelikult loomine ja selle tulemus on looming (mida mu keel kuidagi ei taha tooteks nimetada), siis päris tihti tegija samastab end looduga. Kui öeldaks kriitiline sõna sinu tehtud asja kohta, siis see torkab südamesse ja enesehinnag saab pihta ning võib langeda. Käsitööese on nagu oma lapsuke, armas ja kallis. Paljud põevad selle pärast, et ei tahaks teist nagu käestki anda... Ma õnneks olen sellest puust, et mulle on pigem põnev ja rahuldust pakkuv tegemise protsess kui selline. Kui asi valmis, las läheb ja kui saaja selle üle rõõmu tunneb, jääb soe tunne südamesse. Teinekord on juhtunud, et salli ennast ei mäleta üldse, aga saaja on meeles. Kui sinu tehtud asi ei ole piisavalt hea, siis mõtle selle parendamisele-arendamisele, sina ise oled ju hea ometigi! Kui tehnika ei ole piisavalt tasemel, saab alati juurde õppida. Muide, ma tean ka ühte käsitööettevõtjat, kes ise on vaid ideede genereerija ja müüja, tema tööd teeb kõik valmis meeskond, kelle ta on palganud.

    Väga õpetlikku momenti nägin kõrvalt ühel koolitusel. Osalejad pidid presenteerima enda tehtud asju ja tagasiside tuli õppinud meistritelt ja käsitöistelt autoriteetidelt. Laua taga oli neid mitu. Ühe osaleja slaidiseanss tekitas suurt ärevust ja kommentaare, sest koosnes kellegi teise poolt mõeldud mudelite teostusest. Piltidel oli mitte päris just reakaup laadalt, aga mitte ka absoluutne originaallooming. Kuna kommentaarid ei olnud väga leebed, siis oli märgata, et esitleja võttis neid südamesse ja tundis end ehk ka päris halvasti. Keegi ei nõudnud ju, et peaks olema isiklike disainide esitlus! Paljudel meil neid üldse hinge taga on, et saaks väga äratuntavalt neid esitleda? Kuigi tegemist on väga usina ja armsa käsitöölisega, siis see võis olla küll hetk, mis teenimatult tema enesehinnagut kõigutas.

    Okei, aga läheks siis päris konkreetseks. Mul on pakkuda üks väga hea küsimustik, mis aitab selgitada, kuidas on sinu kui tulevase käsitööettevõtja enesehinnanguga lood just selles ettevõtluse-võtmes. Need on väga head küsimused nii ükshaaval mõelda ja arutleda, kui kokku tulemina hinnangut andma. Ei saa öelda, et kui on nii ja nii mitu "ei" vastust, siis sinu potentsiaal käsitööettevõtjana on olematu. Samas, kui sul enamus vastustest on ikkagi "jah", siis on selge, et oled selle peale juba mõelnud ja sul on head eeldused. Kui enamus vastuseid on "ei", tuleks tööd teha ja end arendada. Nii nagu inimene on ajas muutuv, on muutuv ka tulemus. Selles olen ma kindel.

    Mina vastasin neile küsimustele pea kaks aastat tagasi. Ei-vastuseid oli mul kindlalt neli. Praeguseks, vaatan, et kaks on ikka ja ega need muutu. Üks vastus on küsimusele "Kas ma olen hästiorganiseeritud inimene?" ja teine "Kas mul on piisavalt majandamisoskust?". Irooniline, eksole? (esimene küsimus on mu küsimustikus paberversioonis) Tegelikult ma olen kaunis organiseeritud inimene ja hindan ka teatava piirini rutiini positiivseks, aga vastaksin ikkagi pigem "ei" kui peab nende kahe vastuse vahel valima. Majandamisoskuse vastuse juurde käib aga kommentaar, et teades, kuidas peaks tegema pikaajalisi rahavoogude plaane ja kuidas ning mida kõike arvestama toote hinna sisse, ma olen aeg-ajalt liiga loominguline :-) Võib-olla peaks minu puhul kõlama hoopis küsimus nii, et kas mul on piisavalt arvutamisoskust ja arvutamistahet? Või et kas ma suudan oma ostutuhinat taltsutada kui vaja? Majandamisega olen ma seni küll kenasti toime tulnud, sest miinustesse jäin vaid kahel kuul päris alguses, kuid kokkuvõttes olin siiski eduline ja vajalikul määral positiivses. 22.küsimus, võimalik, et on paari aasta pärast "ei" vastusega. Mõned asjad, mis teha tuleb, on ikka jube tüütud...
    Kuidas on, kas keegi saab ka ainult "jah" vastused? Või mis mõtted üldse tekivad?

    Vastuseks on kaks varianti : jah või ei.
    1. Kas ma tõepoolest tahan olla iseenda peremees ja mitte töötada kellegi teise alluvuses?
    2. Kas ma tunnen vajadust talitada omaenese äratundmist mööda?
    3. Kas mul on algatusvõimet?
    4. Kas mul on piisavalt majandamisoskust?
    5. Kas mul on kogemusi seda tüüpi ettevõtluseks, millega kavatsen tegelema hakata?
    6. Kas mul on piisavalt vastutusvõimet?
    7. Kas ma nõustun kandma investeeringute kaotuse riski, kui ettevõte peaks ebaõnnestuma?
    8. Kas mul on soov juhtida ja suunata teisi inimesi?
    9. Kas ma tunnen vajadust kontrollida ettevõtte tegevust?
    10. Kas ma suudan kiiresti otsuseid langetada kui vaja?
    11. Kas mul on piisavalt tervist ja energijat ettevõtjana tegutsemiseks?
    12. Kas mul on rahalisi vahendeid alustamiseks ja krediiti jätkamiseks?
    13. Kas suudan ettevõtet algusaastatel ülal pidada?
    14. Kas inimesed (kliendid ja teenistujad) võivad minu sõnu uskuda, kui ma midagi ütlen?
    15. Kas ma tunnen vajadust võtta endale raskeid ülesandeid ja neid täita, et seejärel püstitada uusi eesmärke?
    16. Kas ma tunnen soovi olla uuendaja ja looja?
    17. Kas ma eelistan enne tegutsema asumist tegevusplaani koostada?
    18. Kas minu abikaasa toetab minu kavatsust?
    19. Kas ma kasutan oma aega efektiivselt?
    20. Kas mul on soovi teha pikki tööpäevi, mida ettevõtjalt nõutakse?
    21. Kas mul on piisavalt tahtmist oma ettevõtte juurde jääda ka rasketel aegadel?
    22. Kas mul on isu teha kõiki vajalikke töid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid, mis on vajalikud ettevõtte edukaks tööks?
    23. Kas ma olen "kõva töömees" ?
    Küsimustik lehelt: http://e-ope.khk.ee/oo/evoti/ettevotlus/ettevtja_enesehinnang.html
    Kuigi sel lehel ei ole viidet autorile, on mul andmeid, et koostaja on Aivar Pere. Minuni jõudis see Tartu Ülikooli Ettevõtluskodus koostatud materjalide kaudu.

    Lõppeks ma pakuksin ühte head videot EASilt mõtete liigutamiseks ettevõtluse alustamise kohta. Räägib Toomas Saal, kes on olnud ka minu õppejõud ja kellest ma väga lugu pean.



    Järgmisel korral tahaksin näidata kindaid, mis vahepeal käeharjutuseks kootud. Muidu kisub siin pildituks jutunurgaks :-P

    0 0
  • 12/30/12--01:20: Lapsukesed laia maailma
  • Võtan aastat kokku. Head ja halvad asjad saavad ritta pandud. Headest asjadest on mul rõõm teatada, et Ravelrys on olemas juba mõnda aega lehekülg minukirjutatud sallimustritega.

    Rees Ravelrys
    Idee uusi sallimustreid teha tuli nagu head asjad ikka, juhuslikult. Sirvisin pärast ostmist  Pärnu linnas kohvikus Muhu Mustrite raamatut ja kuna ma olen ikka lootusetult rikutud, siis hakkasid Muhu männad ja muud vahvad asjad kohe kangastuma pitsikirjana. Mõte hakkas liikuma. Elu on näidanud, et kui millestki ikka väga oled sisse võetud, siis lihtsam on kohe ilma piinlemata järgi anda ja nii nad tulema hakkasid. Pitsikirjad inspireerituna geomeetrilistest mitmevärvilistest mustritest. Mõni detail värvilise mustri juures hakkab silma ja püüan selle siis pitsi panna. Uskuge, see on päris haarav ja lõbus tegevus.

    Uute mustrite avaldamine nõudis minult ka prasjagu julgust. Ma olen aeg-ajalt enda vastu päris nõudlik ja kuna ma hindan väga kõrgelt neid, kes midagi nullist loovad, siis mõtlesin ikka mõned head korrad, kas uusi mustreid on vaja. Jõudsin mõttega sinnamaani, et miks ka mitte. Kuna ma ei kiida heaks neid tegijaid, kes lisades mõnest vanast ja vähetuntud pitsiraamatust leitud motiivile nuppe end autoriks nimetavad ja pikalt  loomepalangutest pajatavad, siis võtsin rahulikult. Esiotsa nimetasingi neid "tõlgeteks" ja neid muudkui kogunes.

    Mingist hetkest hakkasid mõned motiivid niivõrd meeldima, et mängisin nendega kohe mitme salli juures. Mul on mustreid kaustikusse kribatud umbes poolesaja jagu ja aegamööda koon neid läbi, et näha, kas mõte, mis paberil, on ka sallina hea. Õnneks on mul ka abilisi.

    Mustrid on tihedad, rikkaliku kompositsiooniga ja tundub, et nupurohkusest ei saa ma kuidagi mööda. Need ju annavad Haapsalu pitsile selle õige vurtsu, või mis? Mõeldes algajatele on tulemas ka lihtsamaid salle.
    Iga salli juures on tegelikult oma vahva lugu ka. Tulevikus saan neid kindlasti pikemalt tutvustada. Lisaks on mul tagavaraks veel kolm mustrit, mis kootud ja kirja pandud, hoian aga saladuses. Veebruarini. Kui aeg käes, küll siis räägin :-P

    Et mitte lihtsalt siin eputamisnoodiga esineda,teen superalet- pakun kuni vana aasta viimase minutini neid PDF-formaadis olevaid mustreid  kudumiseks vaid ühe euro eest tükk. Kirjuta sulle meeldiva sallimustri nimega meil postkasti liina.rees@gmail.com 

    Tänasest on ka avatud blogi mustrinurgake, kust leiate needsamad mustrid linkidena Ravelrysse. Igale kudujale püüan vajadusel nõuga toeks olla.

    0 0

    Paar nädalat taas läinud, ei suutnud lubadusest igal nädalal kirjutada kinni pidada. Pühad ja tervisemured ja muu... ehk on andestatav.

    Täna vaagiks natuke vormi, millesse end peab suruma, kui oled otsustanud käsitööga raha teenima hakata. Tõenäoliselt ei jää sul mingil hetkel muud üle, kui pead end registreerima mingi ettevõtlusvormina, lisaks pealkirjas olevatele on muidugi võimalik veel MTÜna toimetada või UÜ või TÜ luua. Võid küll mõelda, et milleks, aga mingil hetkel on ettevõtmise tegemine ametlikuks siiski vajalik. Kasvõi kusagile komisjonimüüki omi asju pakkudes võib see hädavajalikuks osutuda või mõnes projektis osaledes. Mina näiteks kartsin niisama toimetamist, sest esiteks see ei ole eetiline ja seaduslik, teiseks- ilmas on nii palju õelaid hingi, kes kasvõi naljapärast võivad pahandused kaasa tuua ja see on asi, mida mul kindlasti vaja pole. Nii ma mõtlesin kui end FIEna arvele võtsin. Kui kaupa internetis pakud, siis ei suuda Maksuametile kuidagi kuuli pähe rääkida, et kõik need kolmsada paari kõrvarõngaid netilehel on mu isiklik vallasvara ja müün neid lihtsalt ajaviiteks, mitte tulu saamiseks :-P Ja kuulutuse peale pöördujatele koon tasu võtmata. Ha-ha, eksole. Aga kes viimasena naerab, see naerab paremini ja kindel on see, et MA naerab alati viimasena :-)

    Üks kindel asi, vali milline ettevõtlusvorm tahes- esimese asjana tutvu seadustega ja loe läbi Äriseadustik! Kui sul on juba mingidki teadmised, siis saad otsustusi vastu võtta ja edasi minna. Mina väga põhjalikult otsisin infot ka EASi alustava ettevõtja lehelt, LoovEesti ettevõtlusega startimise lehelt ja Raamatupidamis/makusportaali ja foorumit loen siiani iganädalaselt. Maksuameti leht, see on ka vajalik! Mainori kooli paar aastat tuli ka igati kasuks, mõnda konspekti on pilku visata tulnud ikka korduvalt.

    FIEnduse ja OÜ vahel on mõned põhimõttelised erinevused ja pärast palgatöölt äratulemist ma kaalusin, kas minna ehk üle OÜ vormile. Otsustasin seda siiski mitte teha, aga sellest hiljem. Ma ei hakka kõiki erinevusi FIEnduse ja OÜnduse vahel kirjeldama, seda loeb iga huviline ise kas seadustest või pakutud lehtedelt välja. Räägin neist, mis mind mõtlema panid hoopis.

    Mis siis erinevat on? FIEna on osa asju lihtsamad, ütleme nii. Kindlasti erineb maksuarvestus ja raamatupidamine, see üks ja põhiline teema. FIE saab raamatupidamist teha lihtsalt, kassapõhiselt, OÜl peab olema tekkepõhine raamatupidamine ja ma arvasin, et milleks maksta raamatupidajale, kassapõhisega saab igaüks hakkama. Mõne asja puhul olen küsinud nõu ka Maksuametist, aga muidu olen exceli abil toime tulnud. Arvete koostamine tuleb endale ka enne alustamist selgeks teha, sest arve on raamatupidamise algdokument ja ilma nendeta ei saa :-) Käibemaksukohuslaseks ma ei pürgi ja kuniks käibe summa seda ei nõua, ka sellele ei mõtle. Hoian asjad nii lihtsad kui võimalik. Ma olen viimaste aastate jooksul läbinud kaks raamatupidamiskoolitust, aga ma ei ole nõus ise endale tekkepõhist raamatupidamist ja bilanssi tegema, andmebaasidega töötama. Miks? Esiteks- ei viitsi, ei armasta numbreid nii väga, ausõna, kardan ka ja teiseks- mul on muudki teha, kui end pidvalt RTJ-de ja seadusemuudatustega kursis hoida. OK, foorumit loen küll ja  Äripäeva ka, sest põhimõtteliste muudatustega ja uudistega peab kursis olema. See lihtsalt ei ole minu tassike teed nagu öeldakse. Las jääb targematele.

    Et mismõttes ma kaalusin FIEnduselt OÜle minemist? See oli siis, kui ma lõpetasin töösuhte ja hakkasin vaid ise endale palka maksma. Seniks olin Politseiameti palgal. Töösuhte lõpetamine tähendas seda, et ma pidin hakkama ise maksma riigile enda eest sotsiaalmaksu. Muidu oli  nii, et PA poolt makstud sotsmaks kattis täielikult vajaoleva summa ja ma ei maksnud midagi juurde. Pane nüüd tähele- selleks, et FIEna oleks Haigekassa kindlustatus ja kõik need teised soodustused, mida sotsmaksu maksmine pakkuda saab, annan ma riigile igas kvartalis ~278 eurot raha ja ma ei tohi seda kuludesse kanda. Seadus selline (täiesti nõme, ma leian, aga sellisena ei ole see seadus olnud igavesti). See summa on vaid avansiliste maksete summa, korra aastas arvestatakse sotsmaks ka teenitud tulult. Ja see protsent on 33%. Avansilised maksed on riigi kehtestatud ja sõltuvuses miinimumpalgast, aasta 2013 eest ootab mind ees näiteks 1112,4 euro maksmine riigile. Kas teenid tulu või mitte, see summa peab makstud olema (kui ettevõtluse peatad mingiks perioodiks, siis muidugi mitte).

    Sotsmaks sotsmaksuks, aga miks ma siis OÜks end ei teinud? Paljudele on jäänud arvamus, et tõesti, rahus saab OÜga toimetada nii, et võtad tulud välja dividendidena ja ei mingit palgamaksmist. Dividendi võtmisel maksab OÜ vaid tulumaksu ja kogu moos. Eks Maksuamet ole neid dividendidena palga maksjaid ka rookinud, aga ega see kusagile kao, seda enam, et paljud kohtukeisid MA lihtsalt kaotab omast lollusest. Kuna ma tõesti olen kohati nõmedalt eetiline inimene, siis ma mõtlesin, et OÜna toimides peaksin ikkagi enesele palka maksma ja no ega siis kuludel suurt vahet tule. Vahe küll see, et OÜst palka makstes maksab tööandja maksud ja need saab kuludeks kanda. Kui ka osatööajaga end tööle võtaksin, siis sotsmaksu tuleb maksta ikkagi vähemalt sama summa, mis FIEna, see tuleb miinimumpalgalt ja seadus kehtestab selle. Võidaksin palga väljamakselt summa sotsmaksu jagu... Ja see summa, mille võidaksin, maksaksin siis raamatupidajale, rohkemgi veel. Ei ole mõtet, ma ütlen. Suurema osa OÜ varast oleks minu puhul moodustanud mitterahaline sissemakse, st mul ei oleks olnud ka tagavaraks palju summasid, millega toimetada. Elan päris palju peost suhu. Sissetulek on vahel hüplik ja tegelikult ma päris palju ikkagi investeerin. FIEl on ettevõtluse rahakott sama, mis tema enda oma. Kui sisse tuleb, siis on hästi ja saab seda raha ka kohe kasutada, pole vaja Maksuametile igal kuul midagi teatada ega deklareerida. Samas, kui põrud, siis sellest sinu väikesest rahakotist ka kõik välja tõmmatakse :-) Aga see ei ole mul plaanis.

    Eesti riik tegelikult kogu jõust püüab FIEndust välja suretada. Seadused on tehtud sellised, et kui kohustused on mängus, siis FIE on täie eest väljas, kui aga seadustega lubatud erisused, mis pakuks soodsamaid olukordi, siis  ei peeta teda juriidiliseks isikuks (mida ta seaduse mõttes tegelikult ju ka ei ole). Olavi Kärsna on FIEndusest palju kirjutanud, ka käsiraamatuid ja tema artikleid aeg-ajalt lugedes tekib selline väga nõme tunne, et MIKS ma veel ausalt maksu maksan ja FIEndan üldse? OK, aga mis se riik siis  minu käest saab? Saab avansilise sotsmaksu (õigemini ma saan ise selle eest ju riigilt teenust), tulult võtab ta tulumaksu ja sotsmaksu, kokku põhimõtteliselt poole lõppsummast, kasumist. Minu puhul on hea see, et kuna mul on kaks last, siis ma saan nende pealt juurde ka maksuvaba tulu summat ja lõppkokkuvõttes ma ei nurise midagi. Kätte saan ikkagi rohkem, kui enne palgatööl käies. Eks näis, kaua ma nii töökas olla tahan :-)  Eelmise aasta pealt maksis riik mulle hoopis summasid tagasi. Ma päris täpselt ei saanudki aru, kuidas need sendipealt tekkisid (olin ju maini ka palgatöötaja), eriti sotsmaksu tagastus, aga kui antakse, ikka võtan vastu. Kuna mulle on summad tagastatud, siis ma ei ole pidanud tulumaksu avansilisi makseid tasuma. Need on ka muidu FIE maksukohustused, alates teisest tegevusaastast, oli vist kolmel korral aastas vaja maksta. Aa, muide, ka kohtutäiturid, notarid ja vandetõlgid on riigi poolt maksustatud täpselt samuti kui FIEd, kuigi nende ettevõtlusvormi nimes see kuidagi ei kajastu. Najah,  ma ei saa endale lubada sama tunnihinna küsimist, mis notar... Kahjuks.

    Kui nüüd jutt nimest tuli, siis kindlasti algab su suhtlus riigiga enese registreerimisest. Selleks pead valima nime ja tegevusala. Tänapäeval on kõik nii hirmus lihtne- saab asjad aetud üle veebi kodunt lahkumata. Riigilõivud tuleb ka maksta, kuid need ei ole nii ületamatult suured. Ma valisin FIEna alustamise ka sellepärast, et see tundus nii palju lihtsam. Ma ei pidanud kirjutama asutamisotsust, ma ei pidanud kirjutama põhikirja ega raamatupidamiseeskirja enda töö alustamiseks. Need võivad olla, aga ei pea olema FIEl. Bilansiga sama jutt, vaja vist ainult siis, kui mingeid toetusi/laene taotled vms (aga nende saamisel on mõistlik avada erikonto, muidu riik loeb summa automaatselt tuluks ja tahab maksu. Naljakas, kas pole...). Riigilõiv oli odavam ja mingeid sissemakseid põhikapitaliks ei olnud vaja teha. Alustasin nullist ja nulliga. Alati saab oma tegevusega üle minna FIE-vormilt OÜks, vastupidi aga mitte. Loogiline, et palgatöötajana ma otsustasin siis alustada lihtsamal moel. Õigemini, päris alguses oli FIE üldse mu abikaasa, mingil ajal, kui end registreerisin, siis tegime päris suure vara ülevõtmise ühelt FIElt teisele.

    Jutt pikk, kui keegi viitsis läbi lugeda, on tore. Kui tekitas mõtteid, siis nagu ikka, teretulemast kommentaariumisse! Kordan aga veelkord, et kirjutasin täpselt ja ainult enda kogemusest, kindlasti ei puudutanud kõiki aspekte, mida võinuks.

    Järgmisel korral registreerimisest pikemalt. Peale Äriregistri pead end, kui müüa tahad, veel MTRis registreerima. Ja EMTAK on see, millega pead pead murdma, sealt tuleb su tegevusala registreerimisel. Ja võib-olla tuleb mulle veel midagi olulist, meelde, mis peaks päris alguses kohe tehtud saama. Küsimused teretulnud!



    0 0

    Et vahepeal oma katkiseid sõrmi puhata, võtsin kududa ühed kindad ka jämedamate varrastega. Kootud 2mm vardaga.

    Sõrmed sain katki õige peenete varrastega, need kindad ei ole hetkel veel ka lõpetatud. Kootud on teise kinda peopesa poolte sõrmedeni, aga praeguseks on nad ootele pandud. Varras 1,25 ei hirmutanud mind sugugi lõplikult ära, isu tekkis hoopis veelgi peenemate järgi ja nüüd olen võtnud plaaniks muretseda enda pehme kudujakäe jaoks 0,7mm vardad.
    Neid kindaid tegema inspireeris mind lõng. Mul oli kapis paar kera angoorasegust lõnga ja ei suutnud vastu panna. Natuke karvane, seda on piltidelt ka näha ja imepehme. Mustri valis mees, kellele need kindad nüüd  kuuluvad. Ta ütles, et väga meeldivad just valgel põhjal kindad ja Maruta Grasmane raamatust Latvieša Cimdi leheküljelt 246 leidis just sellised kindad, mis meeldisid, ei pidanud värve muutmagi. Kuna nad ka mulle kenad tundusid, siis võtsin töösse ja oli väga mõnus kudumine. Algul ei olnud ma kindel, kas suurus klapib ja nii alustasin tööd kiirelt ja lihtsalt- jätsin ära esimeste ridade vitsad ja muud keerukad nipid, alustasin ikka häbematult lihtsalt. Nüüd isegi piinlik natuke, oleks ju võinud ikka "võimelda".
    Vardad olid suuremad ja silmi vähem, kui muster ette nägi ja nii ma vähendasin servadelt silmuseid viie võrra. Kuna mingi sümmeetriataotlus või tont seda teab mis Monklus ei lase mul kududa kindaid nii, et käe servadel muster ei klapi, siis ma valisin peopessa hoopistükkis teise, kiire ja lihtsa mustri. Ma lihtsalt ei suuda kududa nii, et muster ei jookse ringiratast ümber käe ühtlaselt. Selline lahendus, pihu kudumine lihtsa mustriga, oli ka mu vanaema suur lemmiknipp. Tal olid vist pooled kindad üleni kirjatud, pooled käeseljalt. Enam ei ole, kellelt küsida, et miks nii. Kas põdes ka mustri-Monklust, vat ei tea...
    Omanik on rahul, mina olen rahul. Kindad kudusin vasema käes nimetissõrme paranemiseks metallvardast, aga järgmised tulevad pea kuulikindlad. Ei pehmele lõngale, ei pehmele pitsikudujakäele!


    0 0
  • 01/20/13--11:12: Talvel metsas
  • Ma käisin eelmisel nädalavahetusel metsas rohelust otsimas ja täna käisin seenel... Täna võtsin isegi fotoka kaasa, a eelmisel nädalavahetusel oli päikest  :-) Teised, julgemad, lasid kelku ka. Mina ei julgenud, ausalt!



    0 0
  • 01/22/13--07:18: Mobiilikott WIP
  • 102 silma ringil, vardad nr 1 ja lõng Aade Artisticu ühekordne.
    Mobiilikott sai 8,5cm lai ja on tänaseks korralikult valmis ja lõpetatud, kuigi pildid on pooleli tööst. Vanaema oleks selle värvide kombinatsiooni ja mustri tiheduse kohta öelnud et "silma nikastamine". Tal aeg-ajalt mõned tööd tundusid sellised ja siis ta nurises tavaliselt valjul häälel, aga kudus ikka edasi...

     Tegelikult pidi asjast tulema ikka kinnas, aga vardad said ostetud Karnaluksist (Prymid) (ei suutnud ära oodata kaugelt maalt tulevaid tugevamaid ja peenemaid) ja need va vardad läksid otsemaid  kõveraks. Vat ei kannata kõverat varrast ja oli kohe selge, et kahte kinnast nende makaronidega ei tahaks kududa! Varraste kiituseks olgu öeldud, et otsad olid väga mõnusad, ei torkinud sõrme katki. Mis seal´s ikka, uus mobla oligi paljas mis paljas... Maitse sai suhu ja nüüd on mul absoluutselt kindlalt kõige šefim mobiilikott. Kui ma päikesepaistega samal ajal nüüd kodus juhtun olema, saab pildi lõplikust versioonist ka.
    Muster Maruta Grasmane kindaraamatust Latvieša Cimdi lk 370.


(Page 1) | 2 | 3 | .... | 8 | newer