Haapsalu salli lisakursus Tallinnas

February 7, 2016, 11:46 am

≪ Previous: Haapsalu salli kursused Tallinnas

NB! Kohad on hetkeks kõik täis. Aitäh huvilistele! Info jätan selle mõttega veel üles, et kui Su soov on kindel, siis ka sügisperioodil planeerin ma tulla Tallinnasse Haapsalu salli kursusega. Nime ja soovi võid meilile kirja panna, sest küllap ka sügisesed kursused täituvad kiirelt ja hea on teada, kui koht on juba pikalt broneeritud. Kas ajad ja kuupäevad täpselt klapivad, saame juba otse ja meilitsi arutada siis, kui päike taas madalalt käima on hakanud.

******************************************

Kõik, kes eelmistest nimekirjadest välja jäid või kellele kuupäev ei sobinud- võimalus veel sel kevadperioodil Haapsalu salli kursustel Tallinnas Männikul osaleda on 23.-24.aprillil toimuvatel kursustel. Koht sama, mis eelpool postis mainitet, kohtume samamoodi nädalavahetusel, kummalgi päeval 12.00st.
Osalemissoove ootan liina.rees@gmail.com

Samas küsin, kas keegi oleks pakkumas head, mitte linnasüdamest väga kaugel asuvat kohta Pärnu kursuste jaoks märtsikuus? Pakkujale osalemine tasuta ja pakike head lõnga veel tänutäheks kauba peale. Laua taha peaks mahtuma kümmekond naist ja valgustus võiks olla kudumiseks sobilik. Kirjuta mulle, kui saad aidata!

Tartu usinad sallinaised 2015 detsembris (pilti tegi Ivika Viljasaar)

Kursuste korraldamisega on tulnud ette väga vahvaid ja südantsoojendavaid hetki. Olen käinud huvitavates kohtades, kuhu muidu ei oleks sattunud ja kohanud palju toredaid kudujaid. On neid, kellest on saanud armsad kaasamõtlejad ja sõbrad ka edaspidiseks.

Mõni osaleja või kursus jääb meelde ka millegi muu pärast. Näiteks kahe vahega toimunud kursusepäeva vahel on sündinud üks beebi, kes ka ausalt teisest õppimispäevast osa võttis ja kursustel on kohal olnud ka loomalapsi! Allpool olev tegelane oli meie kudujate naiste kambas Võhmas toimunud Haapsalu salli kursustel. Tervisi sinnakanti!

Pitsikudumise laua taha on mahtunud ka neid, kel minust palju enam käsitöökogemust ja neid, kes kudunud pea sama kaua, kui mina elanud. Eriti püüdlikud on Olustvere kooli tüdrukud, nii praegused kui varasemad. Pildil siis praegused+ üks õpetaja :-)

↧

Kaks vana õmblusmasinat

February 10, 2016, 1:48 pm

≫ Next: Kevadised meriinod

≪ Previous: Haapsalu salli lisakursus Tallinnas

Kuidagi on ikka nii, et mingid mõtted toovad ellu asju. Täna näiteks sain ma kahe vana käsiõmblusmasina omanikuks. Lihtsalt niisama, tütre helistamise peale ja põhimõtteliselt jumalamuidu. Kuna mulle meeldivad rauast käsitööasjad, eriti vanad rauast käsitööasjad, siis pikalt ma ei mõtelnud, kas neid masinaid on vaja või mitte. Muidugi on!

See on väga huvitav ajaline kokkusattumus, sest eelmisel koolisessil kui me proovisime Eesti käsitöötraditsioonist inspireerituna masinaga geomeetrilist tikandit harjutada, olin mina see, kes suure ja vast liiga julgegi suuga käisin välja, et... no ei avalda sügavat muljet! Sorry! Mis nad jaurasid nende maššinatega...

Ja siis hakkaski juhtuma, et raamatuid sirvides jäi silm ikka masinaga tehtud tikandi külge pidama ja näe, täna siis tulid ise kaks vana masinat koju! Tegelikult mulle nende ajalooliste piltide vaatamisel on masintikitud tükid ikka muljet avaldama hakanud küll. Kindlasti ei jää kaks kipakat tööproovi mitte viimasteks, sest koolitööna ootab meid ees veel lausa voodipesukomplekt. Ja et mitte kehvake olla, peaks enne veel treenima. Nüüd, kus ma ühe masina 100% heasse töökorda olen sättinud, teen seda tõenäoliselt just käsimasinal (kuigi mul on väga hea ja kaasaegne õmblusmasin ka olemas). Aga olgu siis ajaloohõngu ka tegevuses.

Tööproovid tegin õhukesele villasele, esimese kusntsiidiga ja teise meriinovillase sallilõngaga. Too viimane katsetus oli ülimalt põnev, sest ei osanud arvatagi, kas õnnestub või mitte. Õnnestus.

Vanal eestipärasel moel masinaga tikkides käib töö nõnda, et muster moodustub poolilt jooksvast materjalist. Nii mõtled ja vaagid ikka omajagu enne, kui tulemusele pilku heita saad. Pilt tuleb ju riide alumisele poolele.

Meriinolõng käitus tikkimisel väga viisakalt ja kuigi tulemuseks ei ole midagi eriti hiilgavat, olen lootusrikas. Esimesel tööproovil siidiniitidega proovisin ka vabakäega ja ilma tallata tikkimist töö paremal poolel- see suur, kuud meenutav ring on siis nõnda kangale saanud. Ei ole just tavaline, et ma oma esimesi ja kipakaid proove näitan, aga tänase masinapargi täienemise puhul olgu pealegi... Need proovid on tehtud kaasaegse õmblusmasinaga.

Masinaga tikkimine oli eelmise sajandi esimeses pooles jõukuse ja edulisuse näitaja- vaene ja keskpärane ei saanud enesele masinat lihtsalt lubada! Isegi kui tulemus ei ole põrmugi käsitsi tehtust parem, on see ikkagi masinaga tehtud ja on lausa juttu olnud sellest, et kel masinat polnud, püüdis käsitsi masintikandit maksimaalselt jäljendada. Otsi ja leia ka näiteid näiteks Muhu argitanude juurest ja Mulgi kuubedelt.

Muhu naise argitanu, SM _ 8139:3 T 73, Saaremaa Muuseum, http://muis.ee/museaalview/303615

Aga kui tagasi tulla oma uute vanade masinate juurde, siis olen rahul, et eluvaimu sain sisse Veritasele. Varasemast, õigemini küll lausa lapsepõlvest mäletasin väga hästi kõiki käsimasina nippe ja kasutamise reegleid. Sai siis puhastatud ja õlitatud ja tegelikult üsna palju lahtigi võetud. Selliseid masinaid toodeti aastatel 1951-1957 ja tundub, et tööd on temaga tehtud pigem mõõdukalt kui palju. Husqvarna, millele ma eluvaimu sisse ei saanud (aga tean täpselt, kust viga otsida), jääb hetkel lihtsalt nurgakaunistuseks.

Huvi pärast hakkasin Google abiga otsima oma vanavanaema masina mudelit, millega sain esimesed õmblemiskogemused. Võttis küll silme eest kirjuks, aga nüüd ma tean, et see oli Singer 66. Päris väiksena oli minu ülesandeks oodata, keel põnevusest huulte vahel, millal saab otsa niit poolilt ja siis see pool õnnelikult täis vuristada. Ja siis taas oodata. Kui juba koolilapseks sain, siis algul õmblesin lugematul arvul nukuriideid ja sitsiseelikuid (teate küll- kaks küljeõmblust, all palistus ja trussikukumm värvli asemel), keskkooli jõudmise ajaks aga lausa suurema osa garderoobist ja defitsiidi-ajastule kohaselt ka aluspesu lausa. Kuigi ka varasemalt olen armastanud toimetada egiidi all "silmamõõt on kõige parem mõõt", siis ometigi need tööd õnnestusid. Õmblemise vaimustusele tõmbas kriipsu peale aga poolteist aastat massõmbluses. Nüüd õmblen, kui vaja ja mõtlen, et tegelikult peaks seda ikka palju rohkem tegema.

Lapsena olin väga palju vanaema juures maal ja masin oli mammal pea ülepäeva kasutuses. Kõik riided said ise selga õmmeldud ja külapeale tellimusi ka. Nende pere oli ses mõttes privilegeeritud, et vanaema postiljoni-amet tõi koju alati värskeid Siluette. Aastast aastasse. Kümnete kilode kaupa. Ma usun, et olin algklassides moealaselt kangesti haritud maitsega...

Too masin oli tegelikult väga auväärne tegelane- tänu sellele, et Siberisse küüditamisel taipas mamma lisaks kaheksale lapsele selle kompsu siduda, jäädi ellu. Ja mamma ning vanaema käsitöine andekus ning usinus on olnud inspiratsiooniks kogu eluks. Mõtlen neile vahel, et kindlasti nad teavad, millega mina nüüd tegelen ja loodetavasti istuvad nad pilvepiiril, käed prisketel kõhtudel puhkamas, sõrmed risti ning naeratavad lahkesti.

Olgu siis viimane pilt ühest eriti vanast ja ilusast Singerist sewalot.com lehelt.

↧

Kevadised meriinod

February 29, 2016, 5:00 am

≫ Next: Uued Kashmiiri Paid meriinoga

≪ Previous: Kaks vana õmblusmasinat

Saabusid täiesti otse kevadele vihjavad meriinod- särav heleroheline ja kahvaturoheline.

Samas annan teada, et tellimusi lumivalgele ja loodusvalgele Kashmiiri Paile (11eur/100gr) ootan veel homse õhtuni meilile liina.rees@gmail.com

Talv on varsti läbi ja aeg pehmeid õrnu pitse kududa läheneb!

↧

Uued Kashmiiri Paid meriinoga

March 11, 2016, 6:09 am

≫ Next: Tööproovidest pitsi kudumisel

≪ Previous: Kevadised meriinod

Kashmiiri Pai meriinoga on hea lõng. Koostis väga sarnane Kashmiiri Pai lõngale, kuid hind natuke odavam (9,50eur/100gr). Seni pakkusin seda vaid musta ja hõbehalli, kuid nii head lõnga kohe peab ka värvilist tellima, ma leian! Edaspidi toonide valik muidugi täieneb, avaldage soovi, mida võiks eelisjärjekorras kudumisgurmaanidele pakkuda. Alustuseks võtsin mõned kahvatud, õrnad toonid. Ja pange tähele, ka loodusvalget, mis pleegitamata! Klõpsa pildil, et suuremalt näha.
Ostusoovid ikka meilile liina.rees@gmail.com
Head isu, gurmaanid!
P.S. Püüdsin natuke korrastada ka meriinode toone lõngamüügilehel ja pane tähele, ka jaapanlaste vanumiskindel meriino sai pildistatud!

Korallitooni lõng on melange st toon ei ole ühtlane, vaid vaheldub heledama-tumedama taktis, mis ei ole mitte defekt, vaid plaanitult selline.

↧

Tööproovidest pitsi kudumisel

March 15, 2016, 2:43 am

≫ Next: Kudumistihedus pitsi kudumisel

≪ Previous: Uued Kashmiiri Paid meriinoga

Midagi olen ma Olustvere koolis ikka õppinud ka, tuleb teise aasta teises pooles tunnistada. Üks oluline asi, millele varem niipalju tähelepanu ei pööranud, on korraliku tööproovi kudumine. Mis tast ikka kududa, mõtlesin varasemalt. Käekiri ja lõng ju teada või noh, umbkaudu võib tulemust ennustada... Nii ma mõtlesin. Aga lisaks koolile on seda teemat tähtsaks pidama õpetanud ka mitu untsuläinud pitsitööd kui ma alles kuduma hakkasin. Pitsikoolitusi tehes olen tööproovide vajalikkuses veelgi veendunum. Järgnevalt selgitan miks. Ehk on sellest teistele pitsikudujatelegi abi.

Mõtle korraks oma tuksiläinud pitskudumile. Millal said aru, et asi kisub kraavi? Kardetavasti alles siis, kui olid mitukümmend tundi tööd ära teinud ja jõudsid viimistlemiseni. Kui sul ei ole ükski pits ära käkitud, siis palju õnne! Oled üks väheseid õnnelikke või siis lihtsalt väga korralik inimene (kel suur tööproovide varamu kindlasti kapis). Mina julgen tunnistada, et pitsikudumise alguses oli neid koledaid töid küll ja veel.

Aga asja kallale. Miks kududa tööproovi? Siin on sulle neli head põhjust. Mõtle neile.

Tööproovilt saad teada, kas lõng, vardanumber ja sinu kudumiskäekiri kõlavad kokku. Kui midagi vajab kohendamist, saad seda kohe teha ja kududa uue proovi. Kui lõng on uus või milleski natukenegi kahtled, on see alati hea mõte!
Tööproov annab sulle vajalikke numbreid- saad arvestada töö pikkuse, laiuse ja muud mõõdud, isegi lõngakulu. Viimane olgu mis on, lõng hapuks ei lähe ja seda võib ka varuga osta, aga esimesed nimetatud on üliolulised. Eriti kui kood seljariideid. Ära kunagi usalda juhendites kirja pandud numbreid! Niipalju kui on kudujaid, on ka erinevaid kudumiskäekirju ja number kusagil ajakirjas ei ole sinu käega kootud töölt. Nagu ka numbrid lõngavööl- need on ikka väga "keskmised".
Tööproov näitab, kas peaksid arvestama mõne erisusega. Näiteks on lõng nii peenike või sile, et seitsmekordne nupp tuleks liiga lahja- seda on hea märgata enne salli keskkohani jõudmist, usu mind. Või selgub, et lõngal on midagi viga- venib ebaloomulikult palju, on liiga lauge korrutusega või siis vastupidi- liiga "vindine". Või ei taha valitud materjalist varras lõngaga koostööd teha (pitsi kududes ei soovita kellelegi, ka vilunud kudujale mitte metallvardaid). Enamus lõngasid muutub peale märjaks saamist pehmemaks, aga on ka neid, mis on karedad edasi.
Ainult enda käega läbi kootud proovilt näed, kas muster sulle tegelikult meeldib või kas on ikka jõukohane.

Kui siia midagi lisada tahad, ole lahke! Kommentaarium ootab ja sellest võib teistele kudujatele abi olla.

Milline see tööproov siis olema peaks, et ta head abi pakuks?

Koo vähemasti mustrikordus või paar. Ära koonerda.
Tööproovi valmimisel viimistle see, nagu teeksid valmis kudumiga. Pese, kasuta sama pesuvahendit, mis valmis pitsi pestes ja venita pits vormi. Lase korralikult kuivada. Numbrid pesemata tööproovilt ja viimistletult võivad kardinaalselt erineda, eriti vetruva lõnga puhul. Peale venituselt tulekut lase pitsil natuke rahuneda st kiul omapäi toimetada.
Kui venitad pitsist tööproovi, ära kasuta nööpnõelu, vaid aja servasilmused varrastele ja pinguta nõnda ühtlaselt. Nööpnõeltega venitad mustrit paigast ära ega saa selget pilti.
Tööproovilt ära võta mõõte servast servani, vaid pigem keskkohast. Servade silmused ei pruugi olla suuruselt samad, mis mustris ning kui oled näiteks nööpnõelu kasutanud, siis saad sootuks ebatõesed tulemused.

Enda kõige kibedama õppetunni olen saanud kududes pitsiks villast lõnga, mis lõi mind värviga pahviks, oli lihtsalt nii ilus ja märkamata jäi, et korrutus on ülitihe. Kui lõng kududes krussitas, siis võtsin seda kui lihtsalt mööduvat ebameeldivust, osa protsessist. Valmis saanuna ja viimistletuna selgus, et vint keerab salli samuti "propellerisse" ehk et sall ei ole ristkülik, vaid on rööpkülik. Seda võib juhtuda ühekordsest lõngast kududes, kui keerd on liiga tugev, aga kuigi minul oli käsil kahekordne lõng, vussis see ikkagi salli ära.

Minu esimene Haapsalu sall oli suur rõõm, kui valmis sai. Praegu pildilt vaadates on see ikka liiga lai, tuleb tunnistada. Sall ei peaks nii pikalt istumise alla ulatuma :-) Usaldasin Haapsalu salli raamatut- aga kuna minu kudumiskäekiri on pehme, pidanuks ikkagi proovi kuduma, mitte minema mugavalt täismustrikorduste peale laiuses.

Väga konkreetne näide inimeste kudumiskäekirja erinevusest on Haapsalu salli kudumise võistluse tööd- muster sama, lõng sama, aga kätepaarid erinevad. Leia pildilt suurim ja väikseim töö. Nüüd saad aru, mida ma mõtlen, eksole! Ja kõik, kes on mu kootud kleitide tööjuhiseid küsinud, ei ole just sellel põhjusel neid saanud. Me koome erinevalt ja ma ei julge võtta kanda pahameelt, mis võib tekkida, kui tulemus ei ole see, mis oodatud.

Muster loeb palju. Kui mustris on palju õhksilmuseid, on töö sama silmuste arvuga ilmselgesti suurem sellest, mis on kootud tavaliste parempidiste silmustega või kui on kasutatud palmikuvõtteid või silmuste kokkukudumisi- tulemus on teine. Või näiteks rips- see venib alati põiki. Kui sa allolevat pilti vaatad, siis siin on mustris tihedalt koos keerud, kus seitse silmust on kootud kokku ja neist välja seitse. Mõttes aseta selle töö kõrvale sama silmuste arvuga, aga ripsis kootud tööproov. Varasemalt ma hindasin mõttes... mmm, 120 silmust ja 2/28 lõng ja minu käekiri teeb umbes nii-ja-nii suure töö. Selle näite peale mõeldes pean aga täna paremaks ikkagi leida aega ja proov kududa.

Kui nüüd tulla tagasi esimese lause juurde, siis kõigepealt olen ma õppinud, et ei ole olemas proovilappe. On tööproovid. Nagu selgus, see ei ole mitte lihtsalt filosoofiline küsimus, et kuidas seda tükikest plaanitavast tööst nimetada, vaid selgus lausa, et euronõuetele vastavas kõnepruugis ei ole tükike tööd kindlasti mitte proovilapp. Pole olemaski sellist sõna! Värskelt mööda saanud emakeele päeva valguses olen ma siis täpne ja püüan asju nimetada ikka nende viisakamate ja õigemate nimedega (kuigi teema kallal itsitamine, kas lapp või mitte lapp mul mõttes ei lakka ja antagu see töllakus mulle andeks).

↧

Kudumistihedus pitsi kudumisel

April 3, 2016, 6:42 am

≫ Next: Mini-Silvia ja väike tähtpäev

≪ Previous: Tööproovidest pitsi kudumisel

Viimasel ajal on rahva hulgas levinud uus ja iroonilise alatooniga väljend- peenhäälestus. Minu tänane kirjatükk on sellest väljendist kantud, kuid irooniaga ei ole siin tegemist. Tahaksin lihtsalt kogemust jagada.

Kudumistihedus pitsi juures sõltub mitme asja koosmõjust. Lõnga mõõt, varraste mõõt, sinu kudumiskäekiri- need kolm asja mängivad kokku. Käekirjaga on nagu on, seda timmida ja muuta on võimalik, aga see võtab aega ja vajab tööd. Lihtsam on võtta hoopis teise numbriga varras või teise mõõduga lõng. Neist kahest pole niisiis mõtet rääkida, liiga lihtne. Räägime käekirjast :-)

Kui pitsi kuduja on teinud tööproovi ja ei ole sellega rahul, olgugi, et lõng ja vardanumber on hoolsalt valitud, siis alati esimese asjana ma küsin, kust jookseb tema lõng töösse. Küsin selle mõttega, et kindlaks teha, kui palju on kudujal kontrolli lõnga pinge üle. Kui lõng jookseb vabalt pihu seest, siis ma julgen väita, et kontroll ei ole maksimaalselt kudujal. Sel juhul mõjutab tulemust see, kuivõrd raske on kudum varrastel, kui külmad-soojad-kuivad on su käed, milline on mustri iseloom, millise nurga all on vardad kudumis ja kuivõrd vardaotste lähedal toimub uue silmuse moodustamine. Kui lõng jookseb sõrmed vahelt või on sootuks keeratud ümber vasema käe sõrme, on lõngapinge täiesti ja ainult sinu kontrolli all. Et mõistaksid, mida silmas pean, tegin väikese videojupikese. Kuna see on mu esimene, siis olgu proovina või nii.

Kui ilmus Haapsalu salli raamat, juurdlesid mitmed kudujad vardanumbrite üle. Nii ka mina. On nii tavaline, oleme harjunud, et autoriteetide poolt raamatusse raiutud tõde on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Nui või neljaks, aga varras peab olema see ja see number! Mina, kes ma olen olnud alati pehme käega kuduja, hakkasin omakootud salle peale mõnda esimest kurja pilguga vaatama, sest tundus, et kude on liiga hõre ja lisaks sellele, et pitsmuster läheb pisut kaotsi, ei hoia selline sall ka vormi hästi. Vahetasin vardanumbri väiksemaks. Algul 0,25 võrra, hiljem veel teist sama palju. Ja siis harjutasin end teadlikult vasemalt käelt jooksvat lõnga kontrollima. Lõng jooksku mitte pihust lohinal, vaid sõrmede vahelt põimituna, et nimetissõrmele jõudnuna oleks tal pinge, mida ma silmust vardale visates saan kontrollida. Selline timmimine tuli kasuks ja kogemuse lisandudes jõudsin sinnani, et olen oma käekirja peremees ka siis, kui kasutan tavapärasest erinevat vardanumbrit.

Et mitte lihtsalt targutada, siis väga konkreetse näitena toon ma kaks tööproovi ühest uuest mustrist Kihnu Särts. Ühel pildil on pitsi kudumisel hoitud lõng nö vasemas käes kontrolli all, teine on kootud kiiresti ja lõnga jooks on olnud pihust ja vaba.

Mida sa nende piltide juures võiksid tähele panna? Kudumi suurus sama silmuste arvu korral on erinev, selge see.

Esimese asjana vaata üldmuljet- kummal pildil tuleb muster paremini esile?
Teise asjana vaata silmuseid, mis on nupust paremal ehk siis kudumisel nupule eelnevat silmust. On erinevus, eksole? Kui nupu kõrval asuv silm läheb ikka koledamal kombel õhku täis, siis hakkab see palju silma, eriti kui mitu nuppu asetsevad mustris lähestikku. Nende silmuste kudumisel, et nad väga välja ei veniks, tuleb olla hoolas jätkuvalt minu nõrk koht)

Kui hoolsalt vaadata, siis teisel pildi jääb silma, et see silmus, millest nupp on välja kootud, on keerus, kuid see pole praegune teema. Või et esimese tööproovi ületõstmisega kaks kokku on kootud kiirversioonina, kus pealmine silmus jääb keerdu, aga ka see pole teema. Vaata kudumistihedust/tugevust.

Mustrid, mille ma olen teinud, on geomeetriale rõhuvad ja nii mitmedki kudujad on leidnud, et need ei tule nii ilusad välja kui võiksid. Geomeetria puhul mängib ühtlane kude ja hästi timmitud käekiri olulist rolli. Et siis kudumistihedus on see, mis mängib rolli.

Üks mu tuttav armastab öelda, et pole ju vahet mis värvi on kass, peaasi, et hästi hiiri püüab. Eks ta tõsi ole. Lõpetuseks kaks videot, kus on näha, et portugalikeelsetes maades (ka mujal) ja näiteks Iirimaal ei saadaks minu tänase postituse sisust üldse aru. Sealne kudumisstiil on meiemaisele kudujale puhas eksootika, kas pole :-P

Mõtlen, mida järgmiseks lahata, et sellest abi oleks. Väikesed kogemuste pealt kogutud näpunäited võiksid ju teisigi aidata. Kursustel ma alati ütlen, et ei häbene üldse neid ämbreid, millesse ise olen astunud. On ideid?

↧

Mini-Silvia ja väike tähtpäev

April 15, 2016, 9:08 am

≫ Next: Tähtpäevaloosi võitja ja juttu arhailistest tehnikatest

≪ Previous: Kudumistihedus pitsi kudumisel

"Mini-Silvia ehk enese piinustamine uuel moel" võiks olla selle posti pikem pealkiri. Normaalset, tavalisel moel kootud Haapsalu salli näed Sa pildil taustana.

Täna ühte pikka ja lõppematut äärepitsi kududes mõtlesin neile, kel kursustel raske on. Lõng on harjumatult peenike ja vardad ei kuula sõna- ma täiesti mõistan teid! Et päevarutiini peletada ja miks mitte ka solidaarsuse märgiks, haarasin vardad ja kudusin 2/60 mõõduga lõngast nr 1mm varrastega ühe mustrikorra Silviat. Lõng, muide, oli puhas siid, mis lisaks oma peenusele oli libe kui saadan. Tulemuseks siis Silvia, mille mustrikorra mõõdud on 3X3,8cm. Nüüd ma tean, kuidas on kududa nuppe, kui silmad, käed ja lõng ei taha koostööd teha...

Kes tahab, läheb nüüd enda sallide-proovitükkide juurde, võtab joonlaua ja mõõdab, palju üks Silvia normaalses olekus on. Mul ei ole ühtegi Silviaga salli hetkel viimistletuna kodus, et võrdlust tekitada. Ja siis on lubatud friigi üle muiata. Vabalt. ;-)

Kuna selles kuus on tähtpäev- kursuste korraldamise algusest möödub viis aastat- siis oleks tore, et nende vahel, kes viitsivad omad Silvia mõõdud siia kommentaarina panna, loosida välja näiteks kaks sallitäit ikka seda head villast sallilõnga 2/28 mõõdus (ole siis hea, kirjuta juurde ka, kuidas ma Sulle märku saan anda, kui osutud võitjaks). Pühapäeva õhtul võiks näiteks otsad kokku võtta ja lõngasaaja teatada. Kallid, kursuslased! Teid on ju üle neljasaja- aitäh usalduse eest! Kui Silvia mõõte tuleb nüüd ka robinal ja palju, koome me ju kursustel seda ilusat ja keerukat mustrit, ei ole mul üldse kahju näiteks ka kahte võitjat pühapäeval välja hõigata.

↧

Tähtpäevaloosi võitja ja juttu arhailistest tehnikatest

April 18, 2016, 1:25 am

≫ Next: Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

≪ Previous: Mini-Silvia ja väike tähtpäev

Eilne õhtu oli niivõrd lühike, et loosimiseni ei jõudnud. Selgitus allpool ehk vabandab mu välja. Küll aga võtsin täna nõuks, kuna kedagi kodus ei ole, teha lõngajagamist oma õnnenumbrist lähtuvalt. Ma arvan, et võin õnnenumbriks pidada teda küll, sest eluteel on see mind kuidagi väga sümboolselt ja mitmel moel heatahtlikult saatnud. Telefoninumbris on neid numbreid viis tükki, kunagi oli aadress selle numbriga seotud ja üldse on see üks ilus, ümmargune number. Number 6 siis. Võitja on kuuenda kommentaarina kirja läinud Mare! Palju õnne! Oota lõngapakikest õige pea! Teistele osalenutele ütlen aitäh ja tuleb veelkord nentida, üle-eelmise postituse valguses eriti, et inimeste kudumiskäekirjad on ülimalt erinevad.

Mis siis eile juhtus, et õhtu otsa sai? Õhtu muutus õigupoolest sügavaks ööks kui ma kooli tarvis harrastasin tehnikaid, mida muidu olen põnevaks ja keerukaks ja mittetavapäraseks pidanud. Ma kõlatasin nimelt.

Pildil olevad paelad on tehtud nõeltehnikas koti sangaks ja kotisuunööriks ning kõik, kes tehnikaga sinapeal on, pange üks silm kinni! Neis paeltes on nii palju algaja vigu, et ma mõtlesin ikka mitu korda, kas julgen üldse näidata, aga õhin sai võitu. Mis on aga ilus, ma leian, värvitoonid on mahedad- mu enese värvitud indigo ja košenill+jaapanlaste helehall lammas. Ei tahtnud säravat punast ja tugevat sinist paeltesse, tahtsin midagi udusemat. Kudusin jaapanlaste 3/24 lõngaga, mis on väga hea keeruga selliseks raskemaks nühkimiseks, ei anna võrreldagi meie enda või lätlaste 8/2ga, mis minul alati katkema hakkab. Kõlatamise juures läks lugemise takt korduvalt segamini ja eks seda ole hoolsamal silmitsemisel näha ka. Servadesse ma tegin kõlade suunda muutes valearvestuse ja olgu see õppetunniks. Järgmine kord nii ei tee.

J.Ratase näidised

Õigupoolest on pildil kahe õhtu töö. Laupäeval käisin Jaana Ratase paelte koolitusel ja sain sealt innustust ning peenemat paela tegin juba laupäeval. Vaatasin, et kuue tunniga sain peaaegu meetri... Ülemisele pildile on jäänud ka (too kirevam väike jupike) läbivillane tihvaga kootud korjatud kirjaga tööproov, mis on tehtud Jõuga kalmeleiu kiripaela järgi. Tihvaga kudumine oli mulle esmakordne kogemus, kirja korjamine teistkordne. Koolis oleme alustanud kirivöö õpetusega, aga tuleb tunnistada, et ma ei ole selles üldse harjutada veel jõudnud. Taipamaks, kuidas kogu kaadervärk töötab, läks ikka omajagu aega ja tundsin end tõeliselt kõva peaga tegelasena.

Jaana Ratase koolitustele tahaksin ma ka tulevikus minna, sest tegemist on oma ala tõelise tegijaga. Mulle väga meeldivad inimesed, kes süvenevad millessegi nii ülepeakaela, et iga, ka lihtsalt pillatud märkus on sisukas ja huvitav. Vanimad, arheoloogilised tekstiilileiud on põnev teema, millele tähelepanu pööran tulevikus kindlasti veel ja veel ning on materjale, mida lugeda. See viimane lause tähendas nüüd seda, et kui kool on läbi ja kui töö ei tee liiga ja kui tikkimisest aega üle jääb :-) Koolis annab meile arhailiste tehnikate õppeainet Astri Kaljus ning ka tema on jaganud suurepäraseid materjale, mida tudeerida.

Tegelikult huvitavad mind vanad tekstiilid, küll pigem keskaegsed ja Euroopa päritolu tekstiilid väga, oleks vaid aega nende kohta infot uurida! Pinterestis olen teinud endale ajalooliste rõivaste kausta, kus aeg-ajalt käin silma nuumamas ja imetlemas. Praegune huvi piirdub pigem visuaalse poolega ja üksikute päevadega, mil on aega lugeda ja teemat nuusutada. Eelmisel suvel ma näiteks olin absoluutselt sisse võetud alates 1500ndate lõpust (jah, päriselt!) kirjastatud saksa mustrikogumikest, mille leidsin Archive.org lehe kaudu.

Minu esimene kogemus arhailiste tehnikatega kokkupuutumisel millaski ammu (tegime selles õpitoas vaselisi) oli natuke kummaline ja see jättis mõneks ajaks jälje. Kui koolitaja ei osanud vastata pea ühelegi küsimusele- et kuda see traat 11.sajandil näiteks nii peenikeseks sai või muud sarnast, siis mina hakkasin pipardama. Vaseliste teema tuli mulle aga mitut moodi internetis vastu ja kui Käsitööga Tööle 2 kursustel mu pinginaabriks olnud Jane Nikolai selle tehnikaga järjest ja järjest uusi iludusi FBs presenteeris, siis vaimustusin. Nüüd oleme koolis nii mitmeidki proove teinud ja tuleb tunnistada, et see kõik on äge!

Laupäeval jõudsin ma käia veel Haapsalus vanas raekojas üleval oleval näitusel 1000 aastat rõivailu- pronksspiraalidest vaselisteni ja see oli nagu täpp i-le. Hästi kujundatud, informatiivne ja ilus-ilus! Ja mitte liiga suur :-) Mine ka, üleval on see seal veel umbes kuu. Näed Kukruse memme, kelle kohta tahaks küll öelda kõike muud kui memm... ERMi blogis on selle eksponaadi ülesvõtmisest väga lahe postitus ja tulevikus saab teda näha ERMi uues majas.

Foto: J. Ratas FB lehelt

↧

Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

May 9, 2016, 3:50 pm

≫ Next: Haapsalu sall Mandala

≪ Previous: Tähtpäevaloosi võitja ja juttu arhailistest tehnikatest

Minu armastus on suure pitsitamise ja sallitamise kõrval tikkimine. Seega- kui on antud koolitöö, mida peab tikkima, siis mina mõnulen juba ette. Ja siis hakkan üle varju hüppama nagu ikka kombeks.

Kõigepealt läheb alati mustri valimisega kaua aega. Tüüpiline, eksole, kudumiseks mustrite leidmisega läheb tegelikult veel kauem... Mustri algne idee tuli 1938.aasta mustrilehelt ja selleks, et saad teada värvid, kuidas varasemalt tikitud oli, otsisin tikanduse üles ka Muis.ee kaudu. Ilus oli, avaldas muljet ja ette mõnulemine oli täielik.

tanu, ERM 9456, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/555878

Julge hundina võtsin mustri ja plaanisin seda teha loodusvärvitud villaste lõngadega. Toone küll kohati muutes, aga ikkagi paksule mustale põhjale ja villastega, kuid üsna sarnase koloriidiga. Et pildil on tanu, siis minu tükist pidi saama hoopis jaki turjal passeosa. Arvestades, millised on mu gabariidid, tuleb öelda, et too tanu oli kunagi ikka suur olnud...

Töö algas ja kohe oli ka selguse hetk, et mina, kes ma seni olen kõikide muude pistetega sõber olnud, ei saa hääbepistega mitte kohemaid sinapeale. Seda enam, et tikkimine toimus suurel raamil, üks käsi raami all, teine kohal ja mõlema käega pistes. Kui ma olin pärast esimest suurt õit käe soojaks saanud ja tehnilise poolega harjunud, ütles mu parem küünarnukk, et tegemist on ilmselge piinamisega ja jäi väga haigeks. Nii kaks korda järjest. Sestap kolisin oma suure töö ikkagi väikesele raamile, et saaks tikkida küünarnukid kenasti külgede vastas. Väikese raami tarbeks on mul olemas jalg, seega tehnika jäi samaks ja harjusin peagi. Ainult et kahju on tikitud osa raami vahele suruda. Õnneks on villane selline materjal, mille saab hiljem kenasti üles turgutada ja raami jälgesid ei tohiks näha jääda.

Mustri mustale kangale saamine on alati tüütu tegevus ja nii ka seekord. Püüdsin siis lihtsalt nii kiiresti teha, kui võimalik, et tüdimus peale ei jõuaks tulla. Kalkale joonistatud pildi torkisin sukanõelaga auguliseks ja sooja soovitusena õpetaja poolt pakutud habemeajamiskreemi määrisin kiirelt kogu pildile laiali. Töötas! Nõnda sain kangale korraliku ja vastupidava kujutise, et tööle hakata. Oh, kuidas see raamitäis siis lõhnas terve nädala! Õnneks tänaseks on ta lõhnamise lõpetanud, kuid nüüd ajab ta pisut palju pudi ning valge sodi pildil oleval tööl ongi mittesihtotstarbelikust habemeajamiskreemist.

Mul on hetkel tikitud ehk veerand pildist ja ma ma olen ikka veel õhinas. Lisaks mitteharjumispärasele pistele teen ma seekord tikandi, kus ei toimu toonide üksteisesse sulatamist. See on mulle väga harjumatu ja tasus proovimist. Usun, et enne töö lõppu võin isegi ära harjuda.

Ja õppetund seegi, et järgmisel korral oleks mõistlik alustada mõnest vähemsilmatorkavast kohast, kui päris keskelt...

↧

Haapsalu sall Mandala

May 13, 2016, 2:01 pm

≫ Next: Aita anda sallimustrile nimi!

≪ Previous: Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

Üle pika aja, tuleb tunnistada, jõuan ma ka mustrite lõpliku vormistamiseni. Lugesin neil päevil üle, et minu kapis ootab kokku 19 salli-poolikut salli-viimistlemata salli ja see on isegi minusuguse laisktegelase jaoks liig. Suur suvi on ees ja sellisel aastaajal oleks väga paslik kududa käpikute ja kapukate vahele pitsilisi salle. Nii ma nüüd püüangi end kokku võtta ja mõned mustrikirjad paberile panna. Kes tahab, kirjutab mulle postkasti ja muster saab soovijale kudumiseks teele pandud.

Sall sai nimeks Mandala. Algatuseks kritseldasin paberile nuppudest koosnevaid kimbukesi ja kõik tundus olevat nii ümmargune ja turvaline, et lausa igav. Siis aga tekkis mõte, et ei tule siit ühtlaselt kaetud salli midagi, tahaks hoopis suurema mustri kirja panna, kus takti ja ka muud sees! Ei hakka kirjeldama, kui mitu päeva see kiri mul peas ketras ja kui mitu paberipoognat prügikasti lendas, aga lõpptulemusega ma jäin rahule. Mulle nii meeldisid need kolm suurt lilledest kobarat! Ja sümmeetrias siia-sinna rombe ja jutte ja täpikesi vahele- lõppeks oligi tunne, et teeks nagu mandalat.

Kuna ma olen siin korranud, et tööproov on vajalik, siis ma kudusin ausalt ja korralikult mustri läbi ka. Ühe mustrikorduse mõõtudeks tuli 53X50cm ehk siis tükk nagu kolmandik salli! Ja et ma olen vanamoodsal moel mustrite kirjapanija- pliiats suunurgas ja ruudupaber ees, siis alles ponnistamise lõppjärgus, kui arvutisse puhast versiooni tippisin, tuli pähe, et nüüd ma teen küll kurja! Muster on nii suur, et külili A4 lehel on ta silmale ikkagi kaunis väike vaadata. Ma ikka väga loodan, et see kedagi ei heiduta ja soovitan soojasti kas PDFis suumimist, koopiamasinal suurendusega kasvõi mitmest lehest kokkupanemist või muud meelepärast viisi. Mulle enesele ei valmistanud raskusi kududa peenes kirjas ruudustikult, sest ma armastan KnitPro magnettahvliga järjehoidjat ja see teeb elu lihtsaks. Muster on tugeva loogikaga ja see aitab samuti.

Vabandused edasi antud, jään ma lootma, et ta leiab uut ilusat elu kudujate varrastel. Tänan tähelepanu eest!

↧

Aita anda sallimustrile nimi!

May 14, 2016, 12:57 pm

≫ Next: Mustri nimi- Lumemari

≪ Previous: Haapsalu sall Mandala

Nüüd ongi lugu selline, et eile peale Mandala avaldamist küsis Ivika, et kuidas need mustrite nimed tulevad. Pidin taas tunnistama, et tulevad väga raskesti, kui just algul kohe olemas pole või mingit kindlat mõtet endas ei kanna. Ma olen küll kõva kuduja, aga pildistamise ja nimepanemise koha pealt tunnistan end keskmiseks või kehvemaks.

Läbikudumise proovini jõudmisel panen ma mustrile tingliku nime ehk siis nö töönime, et nad arvutis ja märkmikus segi ei läheks. Selle mustri töönimi oli nii kole, et selliseks ta jääda ei või! Ja ma ei saa mustrit lõplikult ju kokku panna, kui nimegi veel pole! Ei taha mitte töönime väljagi öelda, kuigi muster oli muhe kududa ja ka välja ei näe kehv, või mis? Palun abi, tule sallile ristiemaks!

Ole lahke, kui see pitsikiri sulle midagi meenutab või mingeid mõtteid tekitab, siis ütle, kuidas ma teda edaspidi kutsuma peaksin?! Fantaasia, mida mulle vanajumal ülemäära ei ole andnud, võid lahkesti lendu lasta. Keegi ei keela nimesid kasvõi mitu pakkuda. Olen tänulik!

Esmaspäeval võiks tibud üle lugeda ja kõige lahedama nime panijale pakun lahkesti kõiki oma mustreid ja miks mitte ka edaspidi nimepanemise rasket tööd :-)

↧

Mustri nimi- Lumemari

May 16, 2016, 2:59 pm

≫ Next: Lumemarja muster ootab kudujaid!

≪ Previous: Aita anda sallimustrile nimi!

Ma tänan kõiki, kes aitasid sellele mustrile nime leida! Olgugi, et paljudele kangastus tähistaevas, siis muster sai nimeks Lumemari. Tore, kas pole? Tähetee ja Põhjatäht on tegelikult juba salajases mustriraamatus olemas, seega hajali rõõmsad nupud mustris hakkasid õigepea mulle tunduma vägagi ja ainult lumemarjalikud. Ma olen kõikidele abilistele tänulik, sest nimedelaviin aitas mul aru saada, et see töö ei olegi nii raske, vaja vaid sõprade abi paluda, et mõte kännu tagant liikuma saada. Juta ja Tiina, homme saadan teile tänuga peotäie mustreid, Mummumimmu- palun Sinu aadressi, et ka Sind kostitada. Huvitav, kas ka teinekord võiksin veel abile loota? Uskuge, seda läheb vaja... Kes nüüd Lumemarja kohe kududa tahab, siis palun veel pisukest kannatust. Ta tuleb. Rõõmsad tervitused kõigile nimetalgulistele!

↧

Lumemarja muster ootab kudujaid!

May 18, 2016, 2:07 pm

≫ Next: Tikkimise töö edenemas

≪ Previous: Mustri nimi- Lumemari

Lumemarja muster on nüüd laiale ilmale kudumiseks lahkesti valmis. Odavaima viisi selle soetamiseks leiad mustrite lehelt. Ka sall ise on mõeldud müügiks.

Selle mustri kirjutasin ma tegelikult juba mitu aastat tagasi. Vaatan, et kaustikus on ta sattunud väga tihedate ja raskepäraste mustrite vahele, ju siis oli hetkeks vaja midagi õhulisemat mõelda.

Esimese versiooni kudusin ise läbi, edasi aitasid kaks nobenäppu ja kuna meie kõigi kootuna oli see okei, siis leidsin, et hea küll. Nagu varasematest postidest selgub, oli muster ise hea, aga nime leidmine oli raske. Nüüd olen kindel, et see Lumemarja nimi on sobilik ja hää. Aitäh ristiemadele!

Enne mustri vormistamist lasksin silmad korra internetitarkusest üle, sest nime kaks versiooni tekitasid minule küsimusi. Selguski, et botaaniliselt on see vahva põõsas lumimari, rahvasuus ja laulusalmis aga lumemari. Heal lapsel olgu pealegi siis mitu nime. Võtan voli öelda tema kohta nii, nagu meiekandis kombeks. Lumemari.

Mulle endale seostub lumemari lapsepõlvega. Kuna olen alevilaps, siis eelkõige kodualevi hekkidega. Mingil hetkel aastas näitavad põõsad omi tagasihoidlikke õisi, kuid põnevaks muutuvad nad siis, kui juba mammud otsas. Mürgised, muide. Ja lapsena käid, rehitsed sõrmedega põõsaid, ise samas piidled, et keegi ei näeks ja pihkujäänud marjad lased ükshaaval jalge ette kukkuda, et rõõmsaid prõksatusi siis poolpidulikult isiklike saavutuste hulka lugeda. Vahva, eksole?! Meil alevis on rahvamaja kõrval kollane madal maja, mille hekist omal ajal ikka pidevalt koolist tulles sai matti võetud ja see hekk on olemas ka täna. Nüüd käin sealt mööda ja vaatan põõsaid hoopis teise pilguga, prõksutavad teised.

Rõõmsat elu sellele mustrile kudujate varrastel! See oli minu kümnes muster avalikustada. Kolmteist korda samapalju on veel tulekul, vähemasti. Küll pensionipõlveks saab tehtud, ma luban. Nüüd tuleb aga mõneks ajaks pühenduda rangelt vaid koolitöödele, sest lõpukiirenduse stardipauk on antud ja terve suvi saab täis olema unetuid öid.

↧

Tikkimise töö edenemas

May 24, 2016, 1:59 pm

≫ Next: Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud

≪ Previous: Lumemarja muster ootab kudujaid!

Väikeste sammudega ja suurte plaanidega alustasin tikandit, millega hakkan peagi lõpule jõudma. On olnud harutamisi, silmade vesistamist ja palju mõnulemist selle tegevuse kallal. Olgu tänane pilt kroonika mõttes, et töö käib.

Kuna kangast oli vähe, siis seljariiet või muud säärast plaanida ei saanud ja nüüd olen natuke hädas- mida sellest tükist küll teha? Võiks ju olla suur ja efektne turjapealne passe, aga kust leida aega, et talle jakk külge kududa-vanutada-õmmelda...? Kuna kangas on mu kalli vanaema varudest, siis säärast poest enam ei leia, sestap ka tõsine dilemma.

↧

Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud

July 7, 2016, 2:22 pm

≫ Next: Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

≪ Previous: Tikkimise töö edenemas

Peened piinad Tõstamaa ainetel.

Paar nr 1 on töös. Vigade ümbertegemiseks, nagu näha, on varrastel ka paar nr 2. Need loodan nii viksilt kududa, et kõlbaks ka koolitööna esitada.

Lõpp ei ole ju kaugel, kuu veel väga intensiivset rabelemist. Ja siis lõputöö.

↧

Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

July 10, 2016, 11:03 pm

≫ Next: Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud valmis

≪ Previous: Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud

Mul oli rõõm eile osa võtta Kurgjal C.R.Jakobsoni talumuuseumis aset leidnud raamatuesitlusest. See oli nii oma sisu kui õhustiku tõttu väga eriline sündmus.

Linnutajad ja Inna raamatuesitluse algul

Minu jaoks tegi sündmuse eriliseks raamatu autor Inna Raud ja see, et raamatu sisuga oli meie Olustvere käsitöörahva kursus saanud tutvuda juba varem. Kõik see tarkus ja kaunidus, mis on nüüd kaante vahele saanud, oli 2015 suve alul näitusena üleval Kappide majamuuseumis Suure-Jaanis ja meil oli privileeg saada täpne ja sisukas ülevaade kõikide tekstiilide sünnilugudest, päritolust, erilisusest ja muust. Meie toonane kokkusaamine oli lõbus ja ma arvan, et milleks seda ümber jutustada, las mõned pildid hoopis, mille võtsin, kirjeldavad seda sisu ja rikkust ja tegemise hoolt. Aitäh, Inna!

Me teame nüüd, kuidas sündisid või tulid töösse kangad, kuidas nööbid, paelad ja muu- kõik on käsitsi valminud. Me saime teada, mitme tubli kätepaari abi on vaja, et selline suurepärane kollektsioon valmistada ja kui keerukas võib olla algupärandi leidmine ja sellega töötamine. Ütleme nii, et kõik see kokku tekitab minus suurt aukartust ja lugupidamist nii toonaste kui tänaste käsitöötegijate vastu. Ja tore raamat on sündinud, kes tahab, läheb Saara kirjastuse lehele ostlema! :-)

↧

Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud valmis

July 13, 2016, 1:48 pm

≫ Next: Üks viltvaip

≪ Previous: Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

Päris oma mustriga, esimesed roositud sõrmikud said valmis!

Tegelikult on õigem ikka öelda, et teised roositud sõrmikud, sest esimestega poole peal olles avastasin, et mitu tähtsat asja oli jäänud kahe silma vahele. Meie koolis antud ülesanne kõlas nõnda, et Tõstamaa roositud sõrmikute ainetel joonistame mustri, teeme koekirjad ja arvutused ja koome võimalikult tõstamaised sõrmikud. Minu esimese paari puhul läks meelest, et allservas peaks olema narmaste rida ja pöidlale jookseb alates randme lõppemisest roositud mustri rivi. Niisiis, esimene paar on ja hetkel ka jääb poole peale.

Nonii, siin nad siis kõrvu ongi. Parempoolne paar on kootud Hea lõngast 2/10 ja värvidena kasutusel nii mu oma košenilliroosad kui koolis esmakursuslase poolt värvitud lõngad. Kuna Hea lõng on valge ja mu teise paari jaoks valitud lõng on vanaaegne ja kergelt kollakas, siis tekkis mõte kuduma hakates, et värvipaletti peaks natukene muutma. Punase asemele sai roosa ja roosa asemele veel roosam. Korra tekkis kerge hirm ka, et läheb ikka üle mõistuse roosaks, aga ma vaatan, et mulle päris meeldib nii, isegi kui nüüd on roosat üle vindi läinud.

Selle kergelt kollaka vana lõngaga on seotud üks huvitav lugu, kuidas see minu kätte sai. Lõng on umbes sama vana kui ma ise ja pärit Jõgeva vabrikust. Mõõdult pea sama, mis Hea lõng, aga ebaühtlasem ja minu silmis selle võrra plussidega- et nagu olekski vanad kindad või nii... Lõngaga seotud stoori kokkuvõtlikult- kunagi kusagil ühed vargad vehkisid sisse suure hulga talumehe alumiiniumist piimanõusid, et need kokkuostu viia. Piimanõusid oli ikka omajagu palju. Minu tubli abikaas, kes oli politseinik, sai varastele kandadele ja tõi talumehe piimanõud metallikokkuostust tagasi. Talumees, kes polnud mitte võõras, vaid mehe lapsepõlvest tuttav rääkis muu seas, et näe piimanõudest oleks olnud tuline kahju, aga sees puha kadunud memme lõngad, mis midagi ei tähenda ja pidid nüüd tühja teisi raskeid vedama. Kuulnud sõna "lõng" läks mu mees ilmselgelt näost teistsuguseks ja talumees siis ütles, et kui teie peres oleks selle lõngaga miskit peale hakata, võta aga kaasa, sest mutt, kes muidu kudus, on mulla all ja uus mutt ei koo mitte. Polnud niisiis korruptsioonijuhtum vaid sõbramehekink, mis mulle kangesti sobis. Sain kaks suurt kartulikotitäit lõngu, kus nii kinnaste jaoks peenet kui sokkidele paksemat. Ja ikka sellist õrnalt kollakat, ajahõngulist. Puhas rõõm!

Kudumine võttis omajagu aega. Roosimine hakkas päris meeldima ja on kindel, et kunagi ma roosin kindlasti veel. Aga mis aega võtsid- need narmad! Algul sai neid ikka südamest kirutud, aga teise paari puhul juba polnud hullu. Tõstamaised narmad on head kududa töö pahemalt poolelt. Nende kohta õpetuse leiab Saara kirjastuse kudumise raamatu esimesest väljaandest ja õpetus, mida veel kasutada, pidi olema ka Claire Halliku raamatus. Sääl küll paremalt poolelt kootuna siis. Sain õpetaja jutust nõnda aru, et kuna need narmad on tehnoloogiliselt nii erilised, siis paljud õpetused nende kohta, mis ilmunud, pole kahjuks õiged. Ühe kinda käeosa tegemiseks kulus enam kui kaheksa tundi ja iga sõrm natuke alla tunni lisaks. Ei taha praeguse kiire elutempo sees mitte kokku rehkendadagi, mis need paarid aega võtsid...

Värvid: kosenilliroosa, veel heledam košenilliroosa, indigosinine ja poevärvidest punakas, mille värvisin üle teega ning ainsa värvina koolikaaslase värvitud komplektist jäi töösse mereroheline.

↧

Üks viltvaip

July 27, 2016, 3:59 am

≫ Next: Sall mosaiigikirjaga

≪ Previous: Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud valmis

Üks viltvaip, viisteist tegijat. Burberry vandus alla Olustverele. Väga segane lugu, eksole?

Valmis vaip värvilisemalt küljelt+kolm vaiba poega

Kunagi esimese kursuse sees õpetati meile viltimist. Muu hulgas tegime meriinovillast lapikesed ja nagu selgus 20X20cm täpselt silmas pidada ja teha ei olegi nii kerge kui arvata võiks. Lapikeste peal katsetasime mitme värviga villa kokkuviltimist ja siis hiljem seotuna potis värvimist. See viimane oli päris põnev tegelikult. Lapikesed, meie kõigi 15 poolt tehtud, said endale koha viltvaibas, mis jääb meie kursusest Olustvere koolis mõnd seina kaunistama.

Minu ülesandeks, kuna suure vaiba viltimist mu käed ei kannata ja see tehnika ei ole mulle mitte esmakordne teha, jäi viltlapikeste kunstipärane kokkupanemine. Et mis seal ikka nii erilist, eksole? Aga eriliseks tegi ülesande see, et vaip pidi olema presenteeritav kahelt poolt ja seepärast nägema ka kena välja nii üht kui teistpidi. Mul päris andis nuputada ja neid tükke kokku panna, enne kui asja kallale asuda sai. Ütleme nii, et püüdsin tõsiselt.

Nõeltega kinnitatud ribad, et teist külge vajandusel kohendada

Kui te seda vaipa kunagi nägema juhtute, siis teadke, et lisaks meie naiste iluarmastusele on selles ka osa moekunstist. Üks Burberry mantel pidi jätma oma maise teekonna, et olla raamistikuks neile tükkidele. Videos 1,30-1,35 vahel vilksatav blond noormees kannab sarnast, aga mul oli tükeldada pikem versioon. Ma ikka kahtlesin, olles välja uurinud mis säärased seljariided ka maksavad, aga kuna maainimesel ei ole poodi minna sugugi lihtne, siis läks töösse see, mis kappi kusagilt sekkarist jõudnud oli. Jah, ilus mantel oli, tuleb tunnistada...

Vahel ma isegi mõõdan, kui õmblen...

Ja nii ta valmis. Natuke vaba käega peaaegu sirgeid jutte vahetükkide ühele poolele tikkida ja justkui jaapanipärane seinakate olemas. Mul on viimastel päevadel nostalgia kallal, sest kahju küll, aga selle seltskonnaga koolitee hakkab lõpule jõudma. Kuigi praegu on kiire aeg teha veel viimaseid hindamisele minevaid asju, võtsin enesele selle väikese meenutamisehetke.

Valmis viltvaip ühelt, sellelt jaapanipärasemalt küljelt

Vähemasti vooder jäi mulle alles+ nööbid :-P

↧

Sall mosaiigikirjaga

July 31, 2016, 10:20 am

≫ Next: Hetkeseis...

≪ Previous: Üks viltvaip

Suur sall mosaiigikirjaga

Viimasest pitsilisest postitusest on nüüd pikalt aega möödas. Vaatasin, et lausa kaks kuud. Kuigi sall, mida täna näitan, ei ole mitte värske, pidasin ikkagi vajalikuks muu villase ja tikkimistööde vahele ka pitsi poetada.

Sallimustri nimetamisel olin taas raskustes. Ühtepidi olin mustrit luues kangesti kinni neis vabadusesammast meenutavates topeltristi motiivides, samas nende vahele rikkalikult erinevaid pitsimotiive poetades. Nii juhtuski, et kui tuli aeg mõelda nimi, ei saanud mõte kuidagi mitte ristidest kaugemale. Päriselt meenutab see kiri mulle aga islami mošeede tihedat laotud värvilist mosaiiki. Seal on samuti rikkalikkus, ent samas range geomeetria ilutegijaks. Sai siis mustri nimeks mosaiigikiri, et mitte segi minna mu kaustas kõikide teiste risti- ja tuulikukirjadega.

Selle salli keskosa aitas mul kududa Aet. Aitäh, Aet! Minu sallid käivadki esiotsa mu enda varrastel ja siis testkuduja varrastel. Nagu selgus, ei ole sellest küllalt ja näiteks Muhu Suve sallist on leitud ka peale mitut aastat oma elu elamist, ajakirjas avaldamist ning mitmete poolt kudumist ikkagi üks näpuviga. Ja ega keski mulle siis varem seda öelnud pole! Selle parandamisega tegelen õigepea ning annan ka teada, mitmendast reast kala otsida.

Mosaiigikirjaga salli juurde tagasi tulles- see on sall, mis on lausa raske nuppude koorma all. Kes päris algaja kuduja, sellele võib üle jõugi käia, ma kardan. Samas, kannatlikkus on jälle see, mida pitsi kududes õpib. Seega olge lahked, kes end proovile panna soovivad, muster on saadaval nii Etsys (kohe allalaaditavana), Ravelrys kui mu blogi mustrite lehel.

Mosaiigikiri

See sall on nuppude all nii lookas, et otsustasin ta enesele jätta ja mitte müüa. Ei saa öelda, et kingsepp muidu päris paljajalu oleks, aga no salli, millel teistest peaaegu 20 grammi jagu rohkem nupuraskust sees, vat ei raatsi ära anda. Kes tahab, et ma talle sellise salli koon, siis saab ikka. Vaja vaid mulle kirjutada ja ajavaruga arvestada!

Kudujad, algamas on august. Pitsipäevani Haapsalus on jäänud seega 21 päeva!

↧