Are you the publisher? Claim or contact us about this channel


Embed this content in your HTML

Search

Report adult content:

click to rate:

Account: (login)

More Channels


Showcase


Channel Catalog


Channel Description:

Oled jõudnud kirgliku käsitöölise blogisse! Teemad, milles võid lugeda ja inspiratsiooni leida ulatuvad peenest pitsikudumisest taaskasutusmaterjalist ehete tegemiseni.*I´m a passionated artisan! Love traditional lace knitting, crocheting and jewelry making. Welcome to my craft blog!

older | 1 | .... | 4 | 5 | (Page 6) | 7 | 8 | newer

    0 0

    Pitsipäevaga lõppeva nädala puhul oleks paslik blogis välja tulla paari pikema kirjutisega, mõtlesin oma koolipraktika aruannet sel nädalal teele saates. Osa minu koolipraktikast oli koostöö Haapsalu Käsitööseltsiga ja mul on hea meel, et Mirje Sims usaldas mulle läbitöötamiseks vanu Rootsist Pitsikeskusse jõudnud materjale. Mitu kärbest ühe hoobiga- mina sain uudishimu rahuldatud ja praktikatöö tehtud (see tõesti meeldis mulle!) ning loodan, et kes viitsib pikalt lugeda, nopib alljärgnevast välja ka enesele kasulikku. 

    Stockholmi Eesti Maja käsitööseltsi poolt Haapsalu Käsitööseltsile üle antud Haapsalu pitsitraditsiooni puudutavad materjalid mahuvad ära küll kolme hästi organiseeritud kausta, kuid nende sisu avab uue, laiema vaatepildi Haapsalu pitsi kudumise traditsioonile, seda just väliseestluse võtmes.

    Haapsalu Käsitööseltsile üle antud materjalidest ühe osa moodustavad 1972.aastal avaldatud raamatu Haapsalu rätik (välja antud New Yorkis, autorid H.Poska, M.Loosme, L.Pahk-Rõõmusmägi ja F.Kasper) koostamisel kasutatud originaalmaterjalid: käsikirjaliselt märgitud koekirjad ja läbikootud tööproovid. Väärtuslikuks saab pidada ka väliseesti ajakirjale Triinu tehtud pitsilisi kaastöid- kogutud on avaldatud mustrid, koekirjad ja tööproovid, ka väljalõiked avaldatud artiklitest Haapsalu pitsi kohta. Väiksema, kuid mitte vähem tähtsa osana on materjalide juures 1980 aastal Rootsis aset leidnud Haapsalu pitside näituse fotod ja intervjuud Helve Poskaga, Loora Kurbaga ning Mai Raud-Pähniga.

    Ajakiri Triinu
    Väliseesti ajakiri Triinu ilmus algselt naisteajakirjana, kuid hiljem juba pereajakirjana aastail 1952-1995 kvartaalselt. Ajakirja asutajaks on Vera Poska-Grünthal, kes on Helve Poska ema. Nende naiste tähtsust Eesti käsitöötraditsiooni säilitajana võõrsil on raske üle hinnata.

    Ajakirja käsitöise osa sisu koostati kollektiivselt ning see hõlmas mustreid, mille autorid olid nii Austraalias, Rootsis, USAs, kui ka mujal eksiilis olevad käsitööoskusega Eesti juurtega naised. Haapsalu pitsi kohta ilmus koekirju ja kudumisõpetusi mitmes Triinus. Ajakirja toimetused asusid neljal maal: Rootsis, Kanadas, USAs ja Austraalias.

    Triinu nime hakkas kandma ka Rootsi väliseestlaste käsitöökogukond, mille täpsemaks nimeks sai Ajakirja Triinu Eesti Etnograafiline Huviring 1980ndatel ja hiljem nimetati end Eesti rahva kunsti huviringiks Triinu olles tegevad sama nime all ka tänapäeval. Uue hoo tegemistele andsid 1980 ESTO päevade raames koondatud jõud ja aset leidnud suur käsitöödemonstratsioon, kus muu hulgas oli näha ka Haapsalu salli kudumist.

    1980ndast aastast korraldati Rootsis plaanipäraselt Haapsalu salli kudumise koolitusi, kus Helve Poska, olles pitsikudumises hea, andis oma teadmisi edasi soovijatele. Muidu õpiti pitsikudumist väliseestlaste hulgas nö meistri-selli tasemel, oskajate käest individuaalselt. Väiksematele seltskondadele korraldas H.Poska kursuseid ka varem. Kursused 1980ndatel leidsid aset kolmel korral, olles kümnetunnilised ning nagu selgub M.Raud-Pähni intervjuust, ei olnud viimasel kursusel huvitujaid enam palju, vaid neli. Nende kursuste käigus omandas pitsikudumise oskuse ka Loora Kurba, kes jäi viljakaks pitsikudujaks ka edaspidi osaledes oma pitsidega mitmetel näitustel.

    Helve Poska korraldas kursuseid juba aastast 1946, kaks aastat peale emigreerumist, sõites selleks Malmösse. Sealsed vabrikus töötavad naised olid huvitatud rätikudumist õppima ja seetõttu olid ka innustunud ja kiired õpilased. Õpilaste hulgas olid küll vaid eestlased, kuid õpetust on ta jaganud ka soovijatele muus keeles. Käsitöö õpetamine ei olnud tema jaoks võõras tegevus. Kaks aastat oli ta töötanud verinoore õpetajana peale Tallinna Kodumajanduskooli lõpetamist Haapsalu Käsitöökoolis, kus õpilased olid temast mõne aasta jagu vanemad.

    Sallikursuseid toimus Rootsis veelgi, kahjuks nende kohta Haapsalu Käsitööseltsile üleantud materjalides palju infot ei leidu. Ajakirja Triinu 1981.aasta kevadnumbris on foto 1953. aasta kursustest, kus vedajana on märgitud Linda Pahk-Rõõmusmägi ning osalejateks kaheksa naist, kuid foto kvaliteet jätab presenteerimiseks trükitehnilistel põhjustel liialt soovida
    Haapsalu salli kursused Stockholmis 1980.aastal
    1980 aasta kursustest on säilinud foto, kus osalejatest (istuvad vasakult) Saima Tubin, Vanda Siim,
    Mai Raud-Pähn, Emilie Randfeld ja Helve Poska, (seisavad) Dea Raud, Erna Klemmer ja Salme
    Vasur.

    Kursuste kava 1980.aastal 
    Kursuste kava esimese punktina kirjas olnud mustrimärkide lugemise õpetus pälvib tänapäeval ka eraldi tähelepanu, kuna koekirju on aja jooksul üles märgitud mitmeti. Ajakirjas Triinu on koekirjade ülestähendamist vähemalt kahel eri moel. Ilmunud Haapsalu Rätiku raamatus (1972) on koekirjad aga lahti kirjutatud rida-realt ja sõnaliselt.

    Ajakirjas Triinu ilmus 1990. aastal Ülle  Slameri kirjapanduna artikkel, mis jutustas ka Sydneys kohaliku E S Kunsti ja Käsitööringi poolt 1989. aastal aset leidnud Haapsalu räti kudumise kursustest ja selle põhjal koostatud näitusest. Ühe seni mittetuntud mustri pani kirja Helle-Mall Risti ning see jõudis ajakirja Triinu järgmiste tingmärkidega ja lihtsal moel kirja panduna.

    Sallimuster 1990.aasta Triinust
    Ülalmainitud mustri järgi kootud sall Sydneyst, Triinu 1990.a 
    Koekirja kohal on ajakirjas märkus, et tagasiread kududa pahempidiselt, mustri all aga märkus, et parempidiselt. Helve Poska märkmetes on kirjeldatud, et varasemalt, vanemas pitsitraditsioonis kooti paarisarvulised ehk tagasiread läbi parempidiselt, moodustades nii ripsilise pitsipinna. Osadel käsitööseltsi Triinu poolt üleantud tööproovidel on samuti tagasiread kootud läbi parempidi.


    Tingmärgid
    Helve Poska on oma intervjuus öelnud, et emigreerumisel ei olnud naistel kaasas salle ega mustreid. Kui, siis vaid mõned üksikud sallid ning varasemast ei olnud ka koekirjade ülesmärkimise traditsiooni, kooti suuresti tööproovidelt. Skeemide märkimisel, tuleb materjalide originaalidest välja, kasutati Triinus peamiselt järgmisi tingmärke:

    Triinus ilmunud pitsikirjad on kootud peamiselt valmismudelitena, millel kaasas ka silmuste arv ja kaunis täpsed juhendid. Haapsalu räti raamatus (1972) on valdavalt aga koekirjad koos pildiga, valmismudeleid on vaid kaks. Ühe salli mustri autoriks on Helve Poska, nimetades seda oma intervjuus. Triinus leiab ka salle, mille koekirja päritoluna on märgitud raamat Pitsilised Koekirjad.

    Läbi aegade on Rootsis paguluses olevad eestlased kootud pitsi näidanud käsitöö väljapanekutel. Kahe kolmnurkse räti mustreid püüti müütada ka eraldi lehtedel rootsikeelsete selgitustega, kuid seda ettevõtmist ei olevat eriti suur edu saatnud. Rätid olid küll kohalikele kudujatele meeldinud, kuid oskusteabest jäi puudu ja tegemist oli tegelikult kaunis keerukate koekirjadega. Ühel mustriks nupuga lehekiri ja teisel maikellukesekiri.  
    Lehekirjaga rätt, mille muster tõlgiti Rootsi keelde
    1980.aasta ESTO raames toimunud käsitöö õpitubades avaldasid rootslased suurt huvi Haapsalu räti kudumise vastu, kus õpetajaks oli Linda Pahk-Rõõmusmägi. Teda võiks nimetada teiseks tugevaks eestvedajaks Helve Poska kõrval väliseestlaste käsitöötraditsiooni elushoidmisel ja ta oli ka viljakas pitsikuduja, põlvnedes perest, kus pitsi on kootud mitme põlvkonna vältel.

    Helve Poska poolt 1980 aasta talvises Triinu numbris avaldatud mustririba, kus peal kümme pitsilist mustrit, sai aastal 2012 avaldatud Nancy Bushi poolt toimetatuna ajakirjas Piecework ning sellekohase info leiab tänagi Ravelry käsitööfoorumist. Mustririba pealt leiab järgmisi kudujatele tuttavaid kirju: vausabakiri, ühe- ja kahekordne maikellukesekiri, ühe- ja kahekordne hagakiri, viislehekiri, sirelilehekiri, saarelehekiri, poollehekiri ja kaselehekiri nupuga. Kõiki neid võib lugeda Haapsalu salli traditsiooni raudvara hulka kuuluvaiks.  

    Ajakirjas Triinu, hiljem Nancy Bushi kaasabil ajakirjas Piecework avaldatud mustririba koekirjad
    Ajakirjas Triinu avaldati nii kolmnurksete rättide, ruudukudukujuliste rättide kui traditsiooniliste ristkülikukujuliste sallide mustreid. Vilunud kudujana võib hinnanguliselt öelda, et rõhuti rikkalikule ja üsnagi keerulisele valikule.

    Väga armastatud piibelehekirjaline rätt oli üks neist, mis sai rootsikeelse tõlke ja mille erinevaid tööversioone leiab Stockholmi Eesti Maja käsitöö kaustast mitu. Kodumaised kudujad teavad seda kui Haapsalu räti raamatus S.Reimanni ja A.Edasi poolt avaldatuna. Triinus nägi see ilmavalgust 1983.aasta suvenumbris.
    Kolmnurkse räti piibelehekirjaga leiab 1983.aasta Triinu lõikelehelt
    Stockholmi Eesti Maja käsitööseltsi materjalide hulgast leiab ka väikese ajaleheväljalõike, kus hoolas silm on tabanud mitu apsakat ja kriitiline käsi need siis punase pliiatsiga ära märkinud.

      Suurema osa Haapsalu Käsitööseltsile jõudnud materjalidest võtavad enda alla korrektselt üles märgitud koekirjad, mis meile on tuttavad suures osas kohalikust pitsikirjandusest. On väga eriline hoida käes mustrikaarte, mille väljatöötamine on olnud nende tegijatele tähtis ja mis on aidanud hoida pitsikudumise traditsiooni elusana ka võõrsil ning mille najal on välja antud raamat ning mida kasutatud käsitööajakirjas.
    Salme Puusi kolmnurkräti muster
    Kroonikiri kootud tööproovide hulgast

    Viimasel fotol on osalised 1982.aastal toimunud käsitöönäitusel. Seisjate reas parempoolne on Helve Poska, kellest on põhjust eraldi kirjutada juba pikemalt. Ja pikemalt on põhjust kirjutada ka täna mainimata jäänud Kroonprintsi kirjaga sallist, mille muster on kudujate seas lausa kirgi kütnud, olnud imetletud ja mida on korduvalt eri versioonidena nii meil kui võõrsil avaldatud.
    Käsitöönäitus 1982.a
    Tänase postituse lõpuks kokkuvõtlik plakat, mille koostamisel ma nägin küll vaeva, kuid millega jäin lõpuks ikkagi rahule. Pildil klõpsates saad ülisuure formaadi juurde, et koekirju ja tekste paremini näha:




    0 0

    Jätkan eilset rida. Tänane postitus on kokkuvõte Haapsalu Käsitööseltsini jõudnud materjalidest, kus mitu põneva sisuga üleskirjutust intervjuudest, mis tehtud Rootsis väliseestlaste käsitöökogukonnas. Helve Poska, kelle nimi korduvalt mu tekstidest läbi jookseb, on väärikas eas vanaproua ja mõttes soovin talle hääd tervist! Sellega mu ajalooliste kirjatükkide osa selleks korraks lõpeb.

    Helve Poskat intervjueeris Stockholmi Eesti Majas Anneli Sirmais-Jõõger ning üleskirjutus sellest 2013.aasta vestlusest on jõudnud tänaseks Haapsalu Käsitööseltsi valdusse. Samas on intervjueeritud ka Mai Raud-Pähni ja Loora Kurbat ning kokkuvõtlikult neist kolmest vestlusest koorub välja killuke Haapsalu pitsikudumise traditsiooni näost ja ajaloost võõrsil. Alljärgnev võiks olla kokkuvõte nende kolme naise jutuajamistest. Tänaseks on Loora Kurba lahkunud, kuid H.Poska (s. 26.03.1925) ja M.Raud-Pähn (s. 02.11.1920) on eakad, neist viimane olnud pikalt väga aktiivne eesti kultuuri hoidja Rootsis.
    Helve Poska 1980.a Shelli peamajas korraldatud Haapsalu rättide/sallide näitusel
    Helve Poska on pärit Haapsalust. Tema vaarema Liisa Kaustel (s. 10.04.1835) õppinud pitsikudumise ära Kärbla mõisas lapsena teenija olles. Sealne pitsikudumisega tegelenud ja end sellega elatanud saksik preili polevat tahtnud lapsele kudumist õpetadagi, kuid too oli teraselt vaadates kõik võtted rättide pealt järgi teinud. Too saksa preili olevat kudunud pitsi tsaari perele, kuid mitte meie tänapäevases mõistes Haapsalu räti reeglite järgi. Helve Poska sõnutsi kooti juba tol ajal Haapsalus peenest villasest lõngast ja teenistuse eesmärgil rätte, mis sõrmusest läbi tõmmata sai. 1874.aastal sündis Liisal tütar Ida Louvisa, kes oli H.Poska vanaema ning tema olnud samuti andekas kuduja. Kümneaastaselt andnud sama mõõdu välja, mis päriskudujad.

    Oma kudumisoskused sai H.Poska vanaemalt, kuigi suurem huvi pitsi vastu tekkis alles peale vanaema surma 1941.aastal. Tollal okupatsioonitingimustes oli tema ainukene soov raskete elamistingimuste tõttu saada peale gümnaasiumi Tallinna Kodumajanduskooli. Kodumajanduskoolis sai ta õpet kangakudumise, õmblemise ja brodeerimise (tikkimise) kohta, kuid Haapsalu salli kohta jäi teadmiste omandamine siiski paikkondlikuks st pitsiteadmisi anti Haapsalus sõbrannalt sõbrannale või järeltulevale põlvkonnale. Kodumajanduskoolis ei olnud pitsikudumisest juttu. Tema ema oli küll lapsena samuti sallikudumist oma emalt õppinud, kuid viieaastasena nuppe kududa oli talle siiski liig ning temast vilunud pitsikudujat ei saanud. Nagu hiljem selgub, oli tema emal annet hoopis milleksi muuks. Vera Poska oli muu aktiivse ühiskondliku tegevuse kõrval ajakirja Triinu asutajaliige ja väljaandja.

    1944.aastal Rootsi emigreerudes oli Helve Poskal kaasas kaks rätikut. Kogu materjal, mille ta kirjutas arvukatesse mustritesse ja mille abil korraldas kursuseid ning avaldas kirjasõnas, on kirjutatud maha nähtud sallidelt ja teiste naiste rätikutelt. Palju aitas kaasa tihe suhtlus inimestega Tööametis ametniku palgal olles ning põgenikega suheldes. Algselt olid ka temal mustrid tööproovidena, paberile hakkas ta neid kirjutama alles paari aasta pärast, mil korraldas juba Malmös kursuseid. Oli tavapärane, et tol ajal teadis kuduja peast mustrist tulevat silmuste arvu mingi kindla räti mõõtude tarbeks. Nii räägib H.Poska, et suurtel rätikutel olnud oma kindel silmuste arv, väiksematel e titerätikutel teine. Koos õpetusega liikus meistrilt õpilasele ka nimetatud räti mõõt.

    Põhimustreid, mida omavahel kombineeriti või millest midagi uut tuletati, olnud tema sõnul kudujate hulgas käibel kümne ringis. Kindlasti kooti juba väga ammu hagakirja, mille algupära üle ta ei taha täpsemalt spekuleerida, kuid mida ütleb tulnud olevat välismaalt. Maikellukesemustreid oli kootud juba tema ema lapsepõlves ja ka rahakiri on üks vanemaid, mille muster näeb välja kui ümmargune raha.

    Suured rätid olnud laia poordiosaga ning narmastega. Pisut väiksema mõõduga rätid ehk siis meie praeguses mõistes Haapsalu rätid olnud kindlalt kolme kompositsiooni osaga- keskosa, poordiosa ning külgeõmmeldav eraldi kootud äärepits. Tavamõõtmetes tehtud sellise räti loomiseks umbkaudu 153 silmust vardale. Niinimetatud titerätid olnud saja silmusega kootud.

    Kolmnurksete rättide kohta mainib Poska, et need tekkinud umbes sel ajal, kui tema oli kümneaastane ehk siis 1930ndate aastate alguses. Nende kujunemisloost arvab ta, et kuna kooti nõudluse järgi- vaja oli nii suuremaid kui väiksemaid, siis kudujad kasutasid oma fantaasiat ning mingil hetkel kujunenud välja sobilik suurus ja mustrite kasutamine.  
    Kroonprintsi kirja motiiviga räti koekiri käsikirjaliselt avaldamiseks Triinus
    Eraldi peab Helve Poska oluliseks kudumistraditsioonis mainida Kroonprintsi kirja, mis telliti Rootsi kroonitud pea külaskäiguks 1932.aastal kuduja Valdmannilt ja mille mustri pani kirja tema tütar M.Möll. Selle algse veriooni ümbertegemisest ja kenamaks kohendamisest olevat saanud kudujatele selle ilust hoolimata nagu eesmärk omaette. Ka tema ise oli pannud Kroonprintsi kirjasse rohkem nuppe ning tema koostatud muster sai avaldatud ajakirjas Triinu ning ka ameeriklaste poolt (täpsustamata, millises ajakirjas või raamatus, kuid tõenäoliselt pidas ta silmas N.Bushi Knitted Lace of Estonia raamatut). Kroonprintsi kirjas olnud 2010 nuppu, kuid tema koostatud kirjal, mida Loora Kurba kudunud, oli 2244 nuppu. Linda Pahk-Rõõmusmägi ja Helve Poska vaielnud pidevalt Kroonsprintsi räti originaali võimalike nuppude arvu üle, H.Poska tunnistanud küll lõpuks teise õigust, kuid teema olnud korduvalt arutlusel ikkagi. Kroonprintsi kirja originaali otsides jõudnud H.Poska sinnani, et mustri originaal asub Haapsalus muuseumis, kuid teisi teid pidi uuris Mai Raud-Pähn välja, mis võis saada kingitud rätist endast.
    Foto rätist, millesarnane kooti kroonprintsi külaskäiguks
    Keskel H.Poska
    Kudumiskoolitustest rääkides Helve Poska avaldas kahetsust, et mida aeg edasi, seda vähem on inimestel aega. Teinekord võib takistuseks saada ka eneseusu puudumine, kuid eesmärgikindlaid õpilasi ta kiidab. 1946.aastaal korraldatud Malmö kursustel olid olnud väga usinad naised. Ka kiidab ta oma tütre kunagist usinat kudumist, mis küll soiku jäi. Mai Raud-Pähn oli pikalt tegutsev etnograafina ning Eesti hõbedakunsti uurijana, lõpetades sel alal ka Rootsis kõrgkooli. Tema oli abiks H.Poskale koolituste korraldamisel ja osales seltsitegevuses aktiivselt, kuigi sallikudujat temast ei saanud.

    Haapsalu pitsi traditsiooni alguse kohta, nagu arvata oligi, ei ole kellelgi kõnelenutest kindlat versiooni. Helve Poska mainib, et „kudumise algus tuli kuskilt välismaalt“ ning Mai Raud-Pähn kirjeldab oma ema lapsepõlve, mil saksa tütarlaste koolis käies tuli kududa nii mustrilisi koekirju kui ka pitsilisi. Kuna salle-rätte kootud toona nii ühte- kui teistmoodi, siis usub ta, et pitsitraditsioonile pani siiski alguse piirkonda suvitama sõitnud turistide nõudlus ning kontakt maailmaga. Peenest lõngast „saksaprouade“ kudumistraditsioon olnud Haapsalus igatahes olemas kõrvuti kohalike tegijatega. Loora Kurba sõnul, kes emigreerus alles 1966.aastal, kudunud ta Eestis 1950ndatel peamiselt ikkagi paksemaid salle, mis mõeldud sooja saamiseks. Peene pitsi võlusse nakatus ta peale 1980ndal aalstal kursustel osalemist, kuid pitsi kudus ta Eestis ARSile kampsunitena. Tema kootud arvukaid salle sai edaspidi näha väliseesti näitustel ning ta müüs neid soovijatele
    Foto. Kuulsate Haapsalu villaste rätikute tootmine ja turustamine. Haapsalu sall. 1933 aug. Fotogr. J. F. Luikmil., HM F 110:3 Ff, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, http://muis.ee/museaalview/1055131
    Lõpetuseks taas kokkuvõtlik plakat, mille koostasin (klõpsates pildil saad taas suuremõõdulise versiooni juurde):



    0 0

    Tormi teisel päeval tegi Sandra pilti. Mu kallid kaasõppurid ja kaks õpetajat, me kõik oleme sallistatud uute mustritega sallidesse. Näitus ja kooli lõpp lähenevad paratamatult ja tunne on, et ülehelikiirusel.

    Foto: Sandra Urvak


    0 0

    Nädala pärast on hetk, mida ma olen kaua oodanud ja samas kartnud. Ma lõpetan Olustvere kooli tekstiilkäsitöö eriala oma esimese sallinäitusega. Olete lahkesti palutud vaatama!

    Novembrikuus jääb näitus avatuks Olustvere Mõisa Viinaköögis, kuid on lootust, et edaspidi saab salle näha nii Haapsalus, Kehtnas kui Märjamaal. Kindlasti ka mõnes suuremas linnas lisaks eelpoolmainitud kohtadele. Hetkel olen valmis üles panema kuraditosina jagu uue ja värske mustriga salle ning lisaks ühe ilmatusuure rätiku. Kõikide mustrite autor olen ise ning see on ka kaitstava lõputöö teemaks. 31.10.kell 13.00 pidage mulle pöialt, kallid sõbrad. Vaim on küll valmis, aga... tont seda teab!

    Plakati eest aitäh Kätrinile ja foto eest tänan Sandrat!

    Palju tänusõnu kõigile, tänu kellele see näitus sündima saab, on paberile pandud. Mõttes on suuri ja sooje tervitusi saadetud. Puhas ebausk ei luba neid täna veel välja hõigata, aga loodan, et täpselt nädala pärast saan siin blogis rõõmu kuulutada ja tänada kõiki nii kuis kord ja kohus. Elagu pitsi ilu!

    0 0

    Ma kibelesin oma esimesest näitusest ja kooli lõpust rääkima juba pikalt enne, kui asjaks läks. Hoidsin end  tõsiselt tagasi, et mitte lõpetada nii, et kaagutad küll, aga mune ei kusagil. Nädal, mis oli koolilõpu eel, tormas sellise kiirusega minust üle, et ei oleks enam mitte kraaksatadagi jõudnud. Teate ju küll, alati jääb ajast mõni päev puudu, või siis vähemasti mõni tund ikka.


    Täna saan öelda, et tehtud see sai! Kooli lõpueksam sai hindeks viie, näitus on kenasti üleval ja mina võin öelda, et kutseoskuste 5. taseme kaitsmine sai tehtud. Nüüd on hinges selline tühjus ja selline vaakum, et... Jah, ma tunnen kahjutunnet, et kogu see lõpuralli läbi on saanud!

    Enne lõpukaitsmist. Foto: Pille Marrandi
    Kahe aasta eest ma astusin Olustvere kooli sisse enda mustreid tutvustades. Tundusin enesele siis väga tark, asjalik ja usin käsitööline. Tänaseks olen ma Olustvere koolist välja astunud samamoodi, mustreid esitledes. Väikese vihikukese asemel on mul neid palju-palju ja lisaks suur mapp kootud tööproove. Hmm, enam ei tundu endale tark ja kõigeteadja. Küll jätkuvalt usin, seda ma ei salga, aga juba mõõdukamalt. Sama teemaga sisse ja välja astumine võib muigama panna küll- et mida siis õpiti? Milleks see kaks aastat? Ma võin kinnitada, et need on olnud kõige kasulikumad kaks aastat, kui käsitöist arengut silmas pidada. Ei oleks saanud teha paremat valikut, kui Olustvere ja tekstiilkäsitöö! Mul olid tõeliselt lahedad ja andekad koolikaaslased, tõeliselt säravad ja ülitöökad õpetajad. Nagu ma lõpukõnes mainisin, mulle ei ole tähtis eesmärkide saavutamine iseenesest, olulisem on teelolek. Ja see teelolek, raske, kuid nauditav, on nüüd sellel moel lõppenud...

    Ei plaaninud kurvaks minna. Hoopis paari hetke näituse-eelsest ajast rääkida. Näitust ennast ju ei saa näidata, muidu keegi ei viitsiks kohale minna :-P Ma valmistusin 12 salli, ühe suure räti ja seelikuga ülesastumiseks pikalt. Mitu kuud askeldamist uute mustrite kallal ja häirivat otsustamatust. Lõpus ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et valida välja, millised sallid näituse tarbeks valmis peavad saama või palju neid peaks üleüldse olema. Kõhklused ja kahtlused lõpetas halastamatu kalendri ja kella tiksumine. Sallid said valmis tänu suurepärastele kudujatele, kes mul abiks olid- Lea Uuk ja Aet Abel- südamest tänan ja kiidan teid kohe valju häälega!!! 

    Kolmandal päeval enne näituse avamist kinnitasin rätti aluskangale kahe plaanitud tunni asemel seitsme tunni jooksul. Kirusin. Hirm oli, et kas järgmisel päeval üldse saan näituse üles kui juba esimese asjaga nii pikalt läheb... Õhtul olin ma peaaegu pisarais ja nii väsinud, et kojusõitmine oli eluohtlik. Teise päeva lõpul enne näituse avamist olin ma õhinas, optimistlik ja päris õnnelik, et läbimõeldud halvad stsenaariumid olemata jäid ja sallid olid seintele ja lakke tõmmatud saanud. Üks päev enne lõpetamist olin ma taas pisarais, sest lõpukõne ei tulnud kohe mitte kuidagi paberile, ülim pingutus andis väsimusena tunda ja näis, et miljon asja on veel teha. Ja siis juhtus veelgi- kooli lõpetamise päeval olin ma muidu igati rahulik, aga sõites ajahädas. Umbes 15 kilomeetrit ja 20 minutit enne lõpueksami algust oli teele langenud hiigelpuu, mida kraanade ja traktoritega tükeldati ja seisin ei-tea-mitmenda autona ootejärjekorras suurel maanteel teadmata, kas ja millal tee lahti saab. Sel hetkel, kui õpetajale helistasin, jõudsin veel mõelda, et huvitav, mis märk see nüüd siis on?! Ju ta oluline märk ei olnud, sest puu sai teelt, mina tegin (piinlik küll!) võimete piiril liikluseeskirju eirates sõitu ja astusin saali just siis, kui meie grupi lõpueksam alanud oli. 
    Ootame komisjoni. Foto: Pille Marrandi
    Tollest päevast jäävad meelde head hetked. Oli natuke jube ja natuke lõbus. Nagu lõpetamistel ikka. Naersin, et koolis olen käinud omajagu, aga 22 aasta tagant on tore ka midagi päris lõpuni käia. Kohe päris lõpuni. 

    Olge siis lahked, astuge läbi uusi sallimustreid ja salle vaatama! Novembris on näitus Olustvere Mõisa viinaköögis, jaanuaris liigub ta Haapsalu Pitsikeskusse ja märtsis on Märjamaa raamatukogus kodulootoas kena punase telliskiviseina taustal. Kindlasti ei jää need ainsateks kohtadeks. 

    Lõpetuseks pilt kolmandast päevast enne näitust. Vapralt kooli käsitöömajas kaasas olnud homne juubilar (hmmm,  Jakob ongi 10?!) aitas salle tärgeldada. Selleks hetkeks olid minu sõrmed nii tuimad, et jaks lõppes enne kui sprei pudelist. Ja abikaasa Priit oli järgmisel päeval see, kes redeliga sada korda näitusesaalis lae alla saadetud sai. Kannatlikud mehed! On põhjust tänulik olla. 


    0 0

    Kursuste hooaega alustan taas Tallinnast, Männikult. Mõned kohad on pakkuda selle kuu lõpus, 26.-27.11 toimuvale kursusele ning 03.-04.12 aset leidvatel kursustel on samuti vabu kohti. Kõik küsimused on teretulnud ning meilitsi jagan ka täpsemat infot kohaletulemise jms kohta.

    Nimekiri täitub maksmise järjekorras ja kohti on plaanitud kümnele. Kursuste hind on 32 eurot. 

    Kui kuupäevad ei peaks sobima, kirjuta ikka, plaanin teha ka teise nimekirja, milles olijatele pakun eelisjärjekorda kevadepoole toimuvatele kursustele.

    Mis toimub? Väga lühidalt:
    *Kursused on mõeldud pigem edasijõudnud kudujatele, rõhk praktilisel poolel. Iga osaleja koob tööprooviks minimõõtmetes salli järgides traditsioonilise Haapsalu salli reegleid. Materjalid ja vardad soovi korral õpetajalt. Mustrid, mida kasutame, on kahe raskusastmega. 
    *Loome silmused, koome servad ja lõpetame töö traditsioonilisel moel. Koome ehtsaid nuppe!
    *Räägime Haapsalu pitside kujunemisloost, materjalidest, mustritest ja sallide viimistlemisest ning hooldusest. Osaleja saab kirjaliku abimaterjali viidete ja linkidega. 
    *Arvutame äärepitsiks vajalikke silmuseid Reesi moel. Õmbleme äärepitsi ja viimistleme kootud minisalli.
    *Kursuslastele olen tuginaatoriks ka edaspidi, kui vaja :-) Nippe endale ei hoia!

    0 0

    Mul on väga eriline teade! Aasta tagasi jagasin rõõmu, et minu kootud sallimuster Victoria on tee leidnud laia maailma osana rõivakollektsioonist. Tänasel päeval on piiratud arv salle selle mustriga saadaval Janika Printsmanni käest! See oleks heaks võimaluseks soetada väga erilise looga sall kas endale või miks mitte ka eksklusiivseks jõulukingiks.

    Kui oled huvitatud, võta kontakti otse Janikaga (ta peaks olema väljas toimuval Tallinna Käsitöömessil lauluväljakul). Janika leiab Facebookis Pipieri-nimelise lehega ning tema meiliaadress on janika.printsmann@gmail.com

    Victoria kiri oli väljas ka mu näitusel, mis Olustverest möödunud nädalal maha sai võetud ning mida taas näha saab uue aasta algul Haapsalu pitsikeskuses. 


    0 0

    Ojahh, nüüd on kõik lõplikult ja pidulikult lõppenud! Eelmisel reedel saime kätte lõputunnistused- 16 alustanust lõpetas sel aastal ehk nominaalõppeajaga seitse. Kui lõputöö kaitsmise järgi oli lihtsalt pingelangusest vaakum hinges, siis nüüd, kus pidulikult käppa surutud ja paar tähtsat paberit dokumentide kasti lisandunud, on tunne rahulik ja lihtsalt natuke kurb.

    Olustvere TMK rahvusliku käsitöö lõpetajad 2016 + need, kes kursusel olid, kuid lõpetavad edaspidi
    Nii mitmedki head käsitöölised on minult kooli kohta ja sisseastumise kohta küsinud. Ütleme nii, et eks lõpetanute arv kõneleb enese eest- kuigi õppimine on kaugõppes, kohal käia tuleb korra kuus, on tööde maht, tempo ja pinge päris suured. Meid oli lõpusirgel enamgi, aga tõesti, tempo oli kohati pöörane.

    Kõik sai alguse ühest päevast, kui tuli kooli sisse astuda. Tagantjärele olen mõelnud, et minule oli sisseastumine ehk keerulisemgi kui väljaastumine. Närvesöövam. Ma olen aru saanud, et võõrad olukorrad, võõrad inimesed ja sellised võistluslikud-ebamäärased olukorrad on mulle rasked, nii ka nüüd. Lõpetamise hetkeks oli hoog nii üles võetud ja teada täpselt, mis teha tuleb, seega tuli lihtsalt teha, teha ja veelkord teha. Kõik oli juba tuttav ja sõltus sinust enesest.

    Sisseastumisel oli kohapeal lahendamiseks kompositsiooniülesanne ja vestlus koos oma kaasavõetud käsitööde esitlemisega. Kompositsiooniülesandest tegin ma kahe aasta eest lõpetades ka pilti ja ega ei oskaks vist hetkel paremini, kui toona... Ülesanne oli valgele paberile 1:2 mõõdus kujutada rahvusliku tooniga käekott. Tehnikaks ajalehtedest ja ajakirjadest värvilise materjali kasutamine ja kleepimine. Rebisin siis püüdlikult ja kleepisin. Mina, kes ma peaaegu et vihkan liimipulgaga plökerdamist... Peale vestlust, kus ma esinesin vihikukesega omaloodud pitsimustritest, ühe Haapsalu salliga ja tikitud beebilinaga, järgnes pingeline ootamine. Õpetaja vestluse käigus arvas, et kas ma mitte liialt juba õppinud pole selle kooli jaoks. Kus sa sellega- kangaspuid polnud mitte katsunudki ja tegelikult sain kohe alguses aru, et paljudest asjadest ei tea ma midagi! Mitu päeva oodates tulemusi, olin kui sütel. Ja siis sain teada, et kaks aastat on võimalus olla õppur. See tundus nii äge!
    Meie õppehoone- Olustvere Käsitöömaja
    Päris esimestest koolipäevadest selgus, et meil on kursusel väga hea energia. Erinevas vanuses ja erinevate taustadega naised küll koos, kuid suutsime kenasti lõimuda. Sain aru, et see kursuse vaim on tegelikult õnn, mida hoida ja mille kallal tööd teha. Mitte igal lennul ei ole sünergiat tekkinud. Olen end ikka natuke liiga suure egoga inimeseks pidanud, kuid selles seltskonnas too ego ei nõudnud eraldi istekohta ega midagist :-)

    Mul olid väga toredad pinginaabrid- Kaili Truu, meie kursuse tõenäoliselt kõige kohusetundlikum ja tasakaalukam persoon paremal käel ja Kätrin Hanschmidt, Viljandi Gildimajast, särav ja alati heatujuline, vasemal käel. Kaili oli mulle alati eeskujuks, poleks tema kohusetunne olnud nii nakkav, oleks ma nii mõnelgi hetkel jätnud asju ripakile. Pildil on Kaili vasemal ja Kätrin seismas.

    Esimese õppeaasta poole peale jõudes oli aru saada, et jutud sellest, kuidas Olustvere koolis aetakse pillid lõhki, võivad täitsa tõele vastata. Muidugi oli võimalus valida endale ülesannete mahtu vastavalt võimalustele ja kasutada olevale ajale, aga mina arvasin, et kui tuldud, peaks ikka pingutama. Seda pilli lõhkiajamist ma ju otsima tulingi!

    Täiesti uus ja vist tõesti kõige raskem minu jaoks oli töö kangastelgedega. Kudusime nii paksu kaltsuvaipa kui hiljem õrna täisvillast kaelasalli. Tuleb tunnistada, et õpetaja oli meil parim- Inna Raud, samas oli meid jälle kole suur grupp ja ma leian, et mitte piisavalt telgesid sellist kampa arvestades. Hädast aitas välja koolikaaslane Ulvi- tema teljetuba ja juhendussõnad olid kulda väärt!

    Mäletamistväärt hetk- sain oma esimese kahe üle mitmekümne aasta just kangakudumise kontrolltööd kirjutades. Täiesti teenitud kaks oli. Peale seda, kui natuke praktikas teadmisi kasutatud, said asjad ka päriselt selgemaks ja enam ma päris kahe-vääriline ehk ei ole.

    Minu jaoks olid väga vajalikud kompositsiooni ja värvusõpetuse tunnid Piret Tago ja Jarõna Ilo käe all. Need on asjad, mida peaks järjepidevalt ja palju õppima, ei saa öelda, et ma milleski lõpuni kindel julgeks ka täna olla. Ja oleme ausad, joonistamisoskus on see, mis on, areneb ja tekib ainult praktikaga. Kindlasti kompostisioonitööde kaustad ja kirjapandud teadmised saavad kasutatud ka edaspidi.
    A3 sokikavand 1:1 mõõdus, üks esimesi kavandeid, mis sai tehtud

    Kohe algusest peale selgus, et õppetöö käigus ei toimu mingit rõõmsat hobikäsitöötamist ja harrastustegevust, kogu toimetamist tasub väga tõsiselt võtta ja täpselt dokumenteerida. Päriselt ka. Punkt lahtiseletatuna võiks tähendada seda, et kui hakata triibusokki kuduma, tuleks enne teha kavand, tööproov, värvida vajalikke lõngu ja muidu ka peaks olema olemas põhjalik sõjaplaan. Ei ole nii, nagu ma seni olin teinud, et hakkad aga kusagilt peale ja kannani jõudes on aru saada, kas asjast saab asja. Tööde puhul tegelikult ei olnud võtta aega, et endale suuri eksimusi lubada. Elus olen kudunud kümneid ja kümneid sokipaare, aga nende triibikutega tundsin end kohati abituna. Mitte tehnilises mõttes, vaid üleüldse. Elu lõpuni jääb meelde, et vardanumber oli 1,25mm ja sõrmeotste sügavate haavade jaoks tuli ekstra haavaliimi apteegist otsida. Õppetund seegi- peale neid sokke ma ei võtnud enam kõiki asju nii sajaprotsendiliselt juuksekarva viilutamisena. Järgmise aasta kootud labakud olid pehememad, suurema vardaga kootud ja seetõttu ka armsamad :-) Sokid, millest pingutamine läbi kumab, jäävad tõenäolielt kappi, neid ei raatsi jalga pannagi.

    Seda, et kogu tegevust tasub täpselt dokumenteerida, saime kõik omal nahal tunda. Eriti just lõputööd vormistades. Meie kursus oli esimene, kes lõpetas uue kutsestandardi järgi õpingud lõputööga ja kompetentside taotlemiseks vajaliku esitlusmapi koostamisega. Esitlusmappi sai ka töid esimesest aastast st kogu info pidi ikka päris täpselt võtta olema, et tegevusi vms kirjeldada. Paks täiskirjutatud kaustik oli abiks ka praktikaaruannete vormistamisel. Õpiaja sisse jäi üks lühem ja teise aasta päris pikk praktikaperiood. Minu teise aasta praktikaaruanne sai 127 lehekülge pikk ja praktika kestus oli koolipraktikana 130 ja ettevõttepraktikana 156 akadeemilist tundi, kui ma õigesti mäletan. Kes nüüd kooli astuvad, oleks hea enne läbi mõelda kas ja kus saaks praktikat teha. Nii nagu muude erialadega- avasüli ei oota sind keegi, et tule ainult! Õnneks oli minul võimalusi teha praktikat mitmes jaos- osaliselt oma kodus käsitööd tehes või mitmesuguseid infokandjaid läbi töötades, osaliselt koolis õhtutundide arvelt ja osaliselt ka lõputööd vormistades. Kokkuvõttes võib ikkagi öelda, et hull andmine oli!

    Minu jaoks oli uus ja õpetlik töö käigus erinevate õpimappide vormistamine. Kokku sai mul neid, ütleme nii, suure Säästumarketi koti suurune kogus. Kuhi ka veel peale. Kohalik paberipoe müüja oli alati rõõmus, kui mind sisenemas nägi, sest kalleid kartongpappe sai sealt ostetud ikka päris suurte summade eest. Kuna mulle oli oluline mappide võimalikult hea vormistus ja visuaal üldiselt, siis siin ma ei koonerdanud. Mapid on ausad ja nende sisu läheb päris kindlasti ka edaspidi vaja. Pildil olev kudumismapi üks lehekülg on näide sellest, kuidas esimesel aastal sai kootud kolm umbes 15cm "toru" neljal vardal ja tehtud läbi mitmeid-mitmeid tehnikaid ja nippe, mis muidu raamatutes vaadelduna lihtsalt ilusaks, kuid keeruliseks peetud.

    Mis see õpimapp siis on? Erinevate töövõtete ja tehnikate harjutamiseks teed tööproovi. Viimistled selle korrektselt. Kinnitad mappi ja kirjutad/prindid õpetuse juurde, et mis see on ja kuidas seda teha. Vot nii. Kui ma esimese aasta alguses ei saanud aru, milleks nii kohutavalt aega ja ressurssi peaks sellise tegevuse peale panustama, võiks ju asju teha, siis teise aasta alguses olin ma tegelikult veendunud, et on vajalikud asjad need mapid küll.

    Viltimise, vanutamise ja erinevate värvimiste õppeaine mulle väga palju uusi teadmisi ei toonud. Samas kohe kindlasti ei jooksnud midagi mööda külge maha. Nende õppeainete juures oli väga selgelt tunda, et millessegi sügavamalt sisse minekuks peaks õppekavas olema rohkem aega planeeritud. Pole parata, oli neid aineid veelgi, millest vaid näpuotsaga sai, sest õppeaeg oli kokku ju ikkagi vaid kaks aastat. Kohe peale kooli lõpetamist asusin ma palgatööle (jah, selline uskumatu asi juhtus...) ja vaja läks päriselus selliseid läbitud õppeaineid nagu töökeskkonna ohutus, tööseadusandluse alused, asjaajamise alused, raamatupidamine...

    Kui käsitöiste asjade juurde tagasi tulla, siis väga palju andis mulle pikalt kestnud õppeaine rahvakultuuri alused. Kahel õppeaastal, mõlemal võrdse hädakisa ja kirumise saatel  harjutasin erinevaid etnograafilisi paelu põimima, sõlmima, punuma, kuduma, kõlatama. Tore oli, kui tagasi mõelda, aga tegemise hetkel olin ma kohati ikka püstihädas. Vanadest, tänapäeval mitte nii poppidest tehnikatest õppisime nõeltehnikat, vaselisi tegema ja lambanahkseid asju õmblema.
    Nõeltehnikas kott kõlapaeltega
    Teise õppeaasta pikk ja põhjalik õppeaine tootearendus läks sujuvalt üle lõputööks. Vähemasti minul, kuna taipasin õigel hetkel vahetada algul valitud idee välja pitsimustrite teema vastu. Seda õppeainet andis taas Inna Raud ja no ei väsi mina kiitmast! Tagantjärele naeran, et olen ikka tegelane, ma astun kooli sisse pitsiliste koekirjadega ja koolist välja ka pitsiliste koekirjadega. Mitte et arengut selles vallas toimunud poleks, aga naljaks on ikka.
    Tikitud raamatukott. Kott, mis seisab ka tühjana püsti :-)
    Teiseks aastaks toimus meil nö erialasuuna valimine. Väga suure rõõmuga valisin tikkimise suuna ja siin ma ennast kohe üldse tagasi ei hoidnud. Tegin, mis nõuti ja alati palju rohkem veel. Tikkimine on nimelt kudumise kõrval mu teine suur armastus. Koolitööde raames tikkida oli nagu vabanduseks, sest samal ajal oleks võinud (ja kohati oleks pidanud) oma pitsikudumist raha teenimiseks tegema. Üldse oli kooli lõpus selline aeg, kus kogu aur läks kooliasjadele ja tekkis tõsine vaakum rahakotti. Sellega ma päris arvestanud ei olnud, aga ma loodan sellest välja tulla.
    Kihnu-aineline suur villane tikitud rätt looduslikult värvitud tikkimislõngadega
    Kooli õppetöö raames sai ka majast väljas käidud. Heimtali muuseum, Viljandi muuseum,  kudumisvõistlus Käi ja Koo, Vändra vaibatehas, Põltsamaal Katre Arula, Türil Resa Tiitsmaa, Türi pitsimaja- need on kohad ja ettevõtjad, mis esmalt meelde tulevad.

    Majast väljas käimise mainin ma eriliselt ära, sest kolm koolipäeva kujunesid teinekord nagu 3X24h käsitöökümbluseks. Käsitöömaja katuse alt käisin väljas vaid söömas ja oma igahommikusel pikal jalutusringil.

    Mingist hetkest ma avastasin, et ei saa kooli ühiselamus magada. Võta kinni, kas see oli remondil kasutatud viimistlusvahenditest tulenev tunne või puhtpsühholoogiline, aga mu nina paistetas täiesti umbseks ja magada ei saanud. Niisiis- kuna käsitöömajas oli lisaks klassile ka suur eestuba, ostsin õhkmadratsi ja ööbisin samas. Talveperioodil oli seal aeg-ajalt ka hiir Peeter ning tema sugulasi, aga kuna ma polnud ainus majaline ja julgete hulgas osati hiirelõksu kasutada, polnud see ületamatu probleem. Nii oli mitmeid õhtuid, mis kulgesid öösse kursuserahvaga koos käsitööd tehes, juttu rääkides, naljatades ja siis mõneks tunniks magama minnes, et hommikul taas käsitöö õppimisele pühenduda.

    Need olid 100% ainult minu päevad! Eemal perest ja kohustustest, täielikult meeldivale tegevusele pühendudes. Sellest ma jään puudust tundma... Nagu ka rõõmsast käsitöörahvast, kes meie kursusele koondunud olid.
    Foto: E.Koplikask
    Ja nii ta lõpetatud sai. Olustvere kooli rahvusliku käsitöö eriala. Mulle pakkus kangesti nalja, kui sugulaste hulgas küsiti, et mis sa nüüd sellest koolist said? Kas hakkad nüüd rohkem palka teenima? Seda, mida need kaks aastat mulle andsid, on raske sõnadesse panna. Lisaks teadmistele on need kaks aastat andnud mulle inimesena palju- ma olen kindlasti parem inimene, kui kooli astudes.

    Tänan kõiki koolikaaslasi hea koosveedetud aja eest ja tänan kõiki õpetajaid! Kogu südamest!
    Foto: M. Noorkõiv Meie viimane pidulik õhtusöök Olustvere mõisas


    0 0
  • 12/19/16--14:59: Pauliine sall
  • Minu vana-vanaemal Pauliinel on täna 112.sünniaastapäev. Õigemini küll oli eile, sest tänane on tiksunud juba uude kuupäeva. See kuupäev on mulle alati tähtis olnud, sest tähtis oli mulle ka mu kallis mamma. Ma olen oma blogis maininud, et käsitööoskuste pärinemine on meie suguvõsa naistel geenikoodiga kaasa antud ja Pauliine oli see, kellest kõik alguse sai. Küla rätsep ja kogu perele kuduja. Ega see kindlasti tühjalt kohalt tulnud, aga kahjuks sugupõlv enne mammat jääb minu mälestustest välja. Mamma, mäletan, kudus veel ka siis, kui tema silmanägemine teda maha jätnud oli...


    Pauliinel oli 12 last. Tema oli alati eeskujulik majapidaja, tubli ja tasane kodu hing, üübertöökas. Temal oli alati põll ees ja pea kaetud. Tema suunurgad olid naeratamisest ülespoole nagu kinni jäänud  kortsuliste palgete vahele, kuigi elu ei olnud teda hellitanud. Minu mamma voodi oli alati tehtud, sile hele päevatekk peal ja kuri karistus tuli sellele, kel oli plaanis päevasel ajal looderdada ja pikutada. Minu mamma armastas lapsi, ta kasvatas üles nii enda omad, kui aitas kasvatada sellest järgmise põlve ja veel järgmisestki mugulaid. Ta on olnud kogu elu mulle ülima naiselikkuse, lahkuse ja töökuse võrdkujuks. Ta ei riielnud kunagi valjul häälel ja tema ainus õpetus laste kasvatamisel oli, et nad tuleb lihtsalt üle kavaldada. 

    Mul on hea meel, et me nimed pärinevad ühest tüvest. Ma loodan, et ta rõõmustab, kui vaatab mu tänaseid tegemisi pilve pealt. Tänane päev, mamma sünnipäev, on mulle tähtis nagu elaks ta veel edasi.

    Et mitte härdaks minna, siis mammast teise kandi pealt ka. Hiljuti avastasin, et inimesed ei ole kokku puutunud sõnaga töllakus. See on kindlasti üks neist väljenditest, mis meiekandis kasutusel ja on mamma juurest mulle kaasa tulnud. Minu mamma ei lubanud töllakusi teha, aga ikka tegime. Ja kuidas veel! Eriti karmiks läks asi siis, kui töllakusi tehti söögilauas. Siis teinekord kupatati meid õega lausa köögist välja. Ja pidime hiljem salaja analoogtelefoni ketta alt, külmkapi tagant, laearmatuurilt  ja mujalt priskeid pudrupritsmeid puhastama. Et töllakused välja ei paistaks. Telefoniketta alt oli muide eriti raske putru kätte saada :-) Ja jube piinlik oli.
    Mamma  mälestuseks ja temale tänuks tegin ma juba mitu aastat tagasi pitsikirja, mis sai kohe nimeks Pauliine kiri. Selle kirjaga salli kannab pildil mammast lugedes siis viies põlvkond, mu tütar Ingel-Britt. Kuna pildistamine oli veninud pikaks, no ikka mitu tundi koolitööde tarvis, ja ilmselgelt oli minul põnevam kui temal, siis läks ka fotosessiooni lõpus töllakusteks asi ära. Ta lihtsalt pani tuled kustu!

    Ma usun, et sel aastal, olgu, järgmisel ikka kohtab minu blogis veel mitmeid nö nimega kirju. Minu ümber on inimesi, kellele on südamest põhjust tänulik olla. Pauliine kiri on rahulik, etteaimatav ja rikkalik nagu tema kandja mulle meelde on jäänud. Armastage oma mammasid ja öelge seda neile! Järgmise korrani!


    0 0

    Aasta tagasi, detsembris, kui ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat, ei suutnud ma end tagasi hoida ja mitmeks pikaks õhtuks oli lugemist ja vaatamist. Kohe väga mitmeks ja väga pikaks õhtuks.

    Mulgi punaste tikanditega puutusin kokku  koolis ja Viljandi muuseumis neid vaatlemas käies ning tundus nagu eriti loomulik, et mina, kes ma tikkimist armastan peaaegu sama palju kui kudumist, olin igatepidi äratehtud ja maha müüdud neile punastele tihedatele tanumaalitikanditele. Tegelikult, seda on raske sõnadesse panna, on nendes midagi minu jaoks keerukat, nagu mõni äraarvamatu kood, vaikne mõistukõne või selgitamatu sõnum. Võimalik, et lilltikandi armastajana mu ajus aktiveeruvad neid tikandusi vaadates mingid keskused lihtsalt teistmoodi... Mis sellest eelmise aasta tööproovist ja kavandist muidu sai? Sai käevõru. Suure, tugeva naise tihedasti tikitud ja silmatorkavalt lai käevõru. Ma loodan, et uus kandja on selle endale juba kooli müügiletilt leidnud.

    Täna ei tahtnud ma mitte Mulgi tikandist eraldi ja oma emotsioonidest rääkida, aga tegelikult uuest pitsikirjast. Ma vaatasin toona raamatusse ja muuseumi pidikogudesse nii pikalt, et tekkis tahtmine midagi pitsilist sama takti järgi kirja panna. Ikka nii, et jooksevad rombid ja ruudud ja natuke rõhutatult edevaid kohti on ka. Sellesse perioodi jäi mul Mulgi-inspiratsiooniga pitsikirju kohe mitu.

    Olen mustrite mustandite vihikusse märkinud, et selle pitsikirja idee tuli mul lühikese sabaga tarvastu tanu vaadates. VM 351 E12 koodiga andmebaasis, lisaks rahvariiete raamatule. Uskuge või mitte, täna uuesti raamatut kätte võttes ei saanud mina ise ka esimese hooga aru, kas tõesti olin ma nii oimetuks end vaadanud või... kust see inspiratsioon ikkagi tuli? Aga ju ta tuli, kui must-valgelt kirja on pandud. Eks üldmuljet ja "takti" vaadates siiski aru ole saada, et juhuslikult ma seda viidet sinna lehele kirja pannud ei ole.
    tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 351 E 12, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/921468 
    Pitsikiri sai nimeks Holstre kiri. Kes ei tea, kuidas muster tuli, las siis nuputab pealegi :-) Haapsalu sall ja sellise nimega muster.

    Kõige lihtsam pitsikirja kirjutades on tekitada õhksilmustest ja kokkuvõtmistest diagonaalseid triipe. Edasi tundub lihtne olevat paigutada mustridetaile diagonaalidena jooksma. Me kõik oskame kududa õhksilmuseid, kokkuvõtmisi ja tublimad ka nuppe. Niisiis- ei midagi erilist. Pane aga mõte koekirjana paberile ja tulista. Aga... siinkohal tulevad mängu aga´d. Tegelikult palju agasid.

    Muster võiks olla vaatajale ja kudujale huvitav, lihtsate triipudega välja ei mängi, eksole. Kudujale võiks muster ka mugav olla st iga rida ei peaks pingsalt paberilt vaatama, loogika võiks abiks tulla. Või siis see, et iga järgmine rida mustris nö kontrollib eelmist ja aitab järjel püsida.

    Minule isiklikult meeldib mustri sisse pista mingeid  kujundeid, mis ei ole päris puhas geomeetria. Nuppudest mustrisse moodustuvad ristid, neist ma ei pääse kunagi (olgu, see ON geomeetria), nuppudest moodustuvad kaared või ringid (ojaa, neid ei ole üldse tegelikult lihtne koekirja sobitada) ja on veel väikeseid asju, mis kudujale mustri huvitavaks teeksid. Kui Holstre kirja vaadata, siis siin olen nuppudest rombidega natuke mänginud- ei ole lihtne ruut külili lükatud, natuke väljavenitamist tippudes annab asjale teise jume, ma leian. Ja üks nupp küljelt ära naksata- jälle midagi nagu juures!  Kuna venitatud rombid ja diagonaalidena jooksvad õhksilmustest moodustunud detailid on vaheliti, siis peab leidma tasakaalu- et ei oleks liiga tihedalt ega ka liiga hõredalt. Ja viimane aga- see kõik peaks kirja saama nii, et sallisse mahuks mitu mustrikordust, aga muster ei tunduks liiga kribu. Olen püüdnud alati mõelda mustrit kirjutades nagu kootaks sellest just Haapsalu salli- mustrit laiusse võiks olla nii 110-130 silmust. Mis veel? Mulle meeldivad pigem sellised jõulised väljendused. Suured koekirjad, palju nuppe ja natuke liiga rikkalikult  täis kompositsioon. Kokkuvõtlikult- olgu see siis minu käekiri.

    Selles sallimustris jooksevad asjad kuidagi väga mõnusasti ja loogiliselt, ma leian. Just lõpetasin ühe Holstre kirjaga salli ja oli parem kududa näiteks kuiÕpetaja kirja, kus südamed ja diagonaalid vaheldumisi jooksevad. Selle viimase mustri juures muidugi on oht, et nupud tapavad inimese lihtsalt ära. Kes need aga ei karda, olge ootel! Millalgi saab ka Õpetaja kirjaga salli kududa. Holstre koekirjaga on nõnda, et homne päev, aasta viimane siis, on see, mil muster saab avaldatud.



    0 0

    Täiesti juhuslikult jäin täna kinni oma ühte vanasse pildipilve ja leidsin sealt mõned fotod sellest, kuidas sündis minu esimene Haapsalu pitsidega kootud kleit. Palju katsetamist ja ebakindlust, väga suur ajasurve ja põnevustunne- need on märksõnad, mis jäävad seda kleiti meenutama.
    2011.aastal- algus on tehtud
    Tänaseks on tal selja taga võiks öelda, et isegi väärikas karjäär näitustel käimisega, Mardilaadaga, korra ajalehte sattumisega ja sattumisega ka kursuste ülevaateraamtusse + üks lõpuks korralik, armas pulmapidu. Rahumeeles on ta taas tagasi pugenud kappi, et oodata uusi helgemaid hetki. Neid võiks ju ometigi tulla!?
    mai 2011, esitüki valmimise rõõmud
    8 päeva hiljem, mai 2011, passitan kleidile voodrikangaid
    Valmis! Esimene etteaste Pärnu Gildimajas Käsitööga Tööle 2 lõpunäitusel 2011
    Pärnu Postimehes 2011
    Foto saamise nimel pingutab ema käsul tulevane pruutkleidi kandja, toona siis 15-aastane
    Mardilaadal 2011, kleit letil meie selja taga
    Veebruar 2012, Eesti Käsitöö Majas ülevaatenäitusel
    Tütre Ingel-Briti pulmas, 2016
    2016, pruudil on käsil ülesanne kududa...


    0 0


    Eilsest saab mu sallinäituse pisut vähendatud versiooni näha Haapsalu Pitsikeskuse ruumes. Kuna tegemist on siiski mitte lihtsalt sallide, vaid uute koekirjade presenteerimisega, siis 28ndal jaanuaril, mil on näituse viimane päev, olen ise kohal ja võtan uusi mustreid ka paberil kaasa. Sel päeval ei ole näitus lihtsalt üleval ja natuke nagu anonüümne, vaid ma võin rõõmsasti ka juttu rääkida ja mistahes küsimustele vastata. Olete kõik teretulnud!

    Ülespanemise käigus selgus, et Olustvere Viinaköögi saalis tekkinud mõte "Kas täidab ikka ruumi ära?" asendus siin mõttega "Midagi peaks ikka vähemaks võtma, sest tuba juba täis!". Ruumide suuruse vahe, ma arvan, on kolmekordne. See on minu esimene näitusekogemus ja ma õpin. Olustveres, kuhu algselt selle näituse mõtlesin, toetasid mustad laetalad, paksud kreemjad kiviseinad ja kaarjad aknad seda mõtet, et sallid peaksid olema pandud jõulisele mustale taustale ja sümmeetria on võtmesõna. Haapsalus seevastu, kus palju helgust, valgust ja pitsihõngu majas, tundusid mustad konkreetsed taustad kuidagi ülepingutatuna. Pole hullu, mul on veel mitu kohta käia ja areneda.

    Haapsalu Pitsikeskuses, minu tubli abimeeskond ülespanekul


    0 0

    Uus sall on valminud uue koekirjaga. Nimeks Lossiaiakiri. Ranged jooned ja lopsakus mustris on nagu mõni range, üliküps, stiilselt kujundatud ja hooldatud aed. Et uhkem oleks, siis ikka Lossiaed. Nime pakkus abikaasa. Eks sarnasus aedadega ole vaataja silmis.

    Haapsalu sall Lossiaiakirjaga
    See sall käis täna minuga Rapla kursustel kaasas. Muidu otsib ta uut kodu. Harva, kui mul salle üle on :-)


    0 0


    Suur rõõm on kodukandis ka Haapsalu salli kursustega pitsipisikut jagada! Registreerumiseks kirjuta Eve Burmeisterile ewebur@gmail.com. Mis toimub neil pikkadel õhtutel? Väga lühidalt:

    *Kursused toimuvad kahel päeval, kokku 7h (4h+3h), maksimaalne grupi suurus 10 inimest.
    *Kursus on mõeldud edasijõudnud kudujatele, rõhk on praktilisel poolel. Iga osaleja koob tööproovi- traditsioonilise Haapsalu salli reeglite järgi minimõõtmetes salli. Kui oled vähese kudumiskogemusega, aga loed mustriskeeme, oled ikka oodatud. 
    *Osalejad saavad kirjaliku materjali sallikudumisõpetusega, kahe erineva raskusastmega proovitöö mustriga ja viidete ning linkidega avaldatud kirjandusele ja õppematerjalidele internetis. Alati on võimalus tulevikus taas ühendust võtta ning küsida mistahes abi.
    *Põhitähelepanu tööproovil pööratakse nuppude kudumisele, veniva alguse ja lõpu kudumisele ning töö servadele. Räägime pitsikudumise põhitõdedest, Haapsalu pitsi mustritest ja kujunemisloost.
    *Koos arvutame äärepitsiks vajalikke silmuseid mitmel meetodil.
    *Sallile õmbleme külge äärepitsi ning teeme läbi viimistlemise. 
    *Kõik tööd saavad üksikasjaliku tagasiside. 

    Sul ei ole vaja midagi kaasa võtta peale hea tuju. Lõngad, vardad ja muu ootab kohapeal!


    0 0

    Minu sallinäitus Haapsalus on nüüd lõppenud. Laupäeval oli ka pisike jututund ja see oli minule endale väga oluline ettevõtmine. Kui koolis kaitsesin selle näitusega oma lõpuhinnet, siis olla Haapsalu meistrite ees ja neile ka kõneleda- see tundus veelgi olulisem kui eksam.

    Tänan kõiki, kes leidsid aega tulla! Allpool väike pildimeenutus kroonikana. Piltide eest tänan Merle Saulepit.

    Istudes on tore, sest põlvede värin ei paista nõnda välja
    Kõige suurem tööproov. Astra sall. Tulevikus saadaval ka kõikidele kudujatele
    Kõik, ka head-halvad tööproovid omas naturaalsuses, said meistrite palge ette toodud :-)
    Tänasin Linda Elgast inspiratsiooni eest. Oli suur rõõm ja au!
    Näitus on tänaseks tulnud koju puhkama. Haapsalus ei olnud üleval mitte kõik sallid, mõned olid kodus värskendamisel ja mõned uued said just enne kohtumist äärepitsi külge. Edaspidi võite läbi astuda veidi värskenenud näituselt- järgmisena üleval aprillis Märjamaa Raamatukogus kenade punaste seintega toas.


    0 0


    Kel on huvi õppida pitsikudumist ja Haapsalu salli põhjalikumalt, siis Olustvere koolis olen sellel kevadel täienduskoolituse õpetajana pikemaid kursuseid pakkumas.

    Tutvu kokku pandud programmiga Olustvere kooli lehe kaudu ja kui on huvi, siis Ingrid Uus registreerib soovijana. Koolituspäevad on 06.,13., 24. ja 31.märtsil ning 10. ja 28.aprillil.

    2016 Haapsalu salli kudumise kursused Olustveres


    0 0
  • 02/07/17--12:03: Kudumiskanal
  • Kui üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, siis üks video võib eneseväljendusena ka võimas olla. Ma hakkasin tegema pisikesi klippe. Pisikesi-pisikesi. Väga konkreetseid ja nappe. Ikka kudumisest ja tegelikult peamiselt koolituste tarvis. Jutuubis võiks mu alias olla "Rääkivad käed", sest üleliigset sealt ei leia.

    Kuna ma ise ei ole enda hääle kuulamisega veel harjunud, siis ajab itsitama, aga kudumishuvilised võivad kommentaariumisse lahkesti avaldada arvamust, mida edaspidi veel näidata võiksin. Tehniline teostus hetkel on vastavalt võimetele ja arengustaadiumile, palun ses suhtes leplikkust.

    Oma juutuubi loomisel oli abi kümneaastasest Jakobist, kes toonitas, et subskraibimine on oluline. Aitas nii mõnestki muust asjast mul aru saada... Kel edaspidi tahtmist saada teavitusi väikestest videojuppidest, saate blogi päises oleva lingi kaudu kanalile (või siin allpool pildile klõpsates), aga kes popp ja noortepärane, see subskraibib :-)

     Liina Langi e Rees e LõngaLangi Youtube´is


    0 0

    Väike, esialgu tagasihoidliku valikuga pood longalangi.com on nüüd avatud! Maksta saab otse pangalinke kasutades ja valikusse on tulnud ka pitsikirjad pabervoldikutena.

    Tähelepanu: KÕIK selles poes veel täieneb! See on esimene pääsuke ja õpib alles lendamist :-) Olete teretulnud ja kommentaarid ning märkused on samuti oodatud! Aitäh kõigile julgustajatele, kes ütlesid, et ma peaksin end kokku võtma...

    P.S. Mustrisõbrad- Pauliine kiri on poes olemas ja lisa tuleb koekirjade valikusse veelgi.




    0 0

    Mul on nii hea meel, et päevad juba pikemaks venivad. Ootan kevadet! Looduse toonid on kenad, aga natuke tahaks sära! Kuidagi raske tuhmuse vari on üle kogu selle talve olnud.

    Kevade meelitamiseks tellisin paar värvilist meriinot vabrikust. Neid toon ei ole enne mu valikus olnud. Võilillekollane ja klaar taevasinine võiks toonidele nimeks anda.

    Muide, valget ja loodusvalget tuli ka, aga nende tarvis tahaksin üles võtta uued fotod, enne kui poodi pistma hakata. Kel siiski on tunne, et otsekohe oleks vaja- olete teretulnud kirjutama liina.rees@gmail.com.

    Värvilised meriinod leiad longalangi.com poest.


    0 0

    Sõbrad, on juhtunud! Pauliine kirjas on näpuviga sees!

    Real nr 17 on alguspaneelis puudu 2 silmust parempidiselt kokku kahanduse tingmärk ja lõpupaneelis on õhksilmus puudu (33. kujuteldava silmuse kohal, sest 32. silmusega muster lõpeb).

    Palun korrigeerige, kes mustri on saanud.

    Väga-väga vabandan ja tänan Kaja tähelepaneku eest!


    Muhu Suve koekirjas on 9.real 17. silmuse kohal puudu 2 simust parempidi kokkuvõtmise tingmärk. Seda koekirja on palju kootud, kuid aastaid oli ta ilma paranduseta. Tänan Astrat, kes mulle märku andis!



older | 1 | .... | 4 | 5 | (Page 6) | 7 | 8 | newer