Mul on hea meel, et Haapsalu salli saab õpetama sõita ka kaugemale. Koolitus leiab aset Pajustis ja registreerumiseks kontakt on:  5196 7306, viru.naputoo@gmail.com

Olen blogi võtnud alati kui oma tööde-tegemiste kronoloogia hoidjat, seega on paslik väike pildiline meenutus Märjamaa raamatukogus olnud näitusest ja aset leidnud jututunnist. Märjamaa näitusetuba oli väga sümpaatne ja armas, kui tagantjärele mõelda. Tänaseks on osa näitusest liikunud edasi Rapla Keskraamatukogu saali ehk näituseruumi. Kuna seal on tuba suur ja laudu täis, siis nii kena väljapanekut, kui Märjamaal kahjuks ei näe. Ka jäid üles panemata mõned sallid, mille tarvis püüan nädala-paari sees aega leida, et minna sinna tagasi ja katta paar lauda musta kangaga ning panna sellele salle.

Edasi las räägivad pildid. Aitäh Priidule, kes on alati aidanud näitust üles panna ja olnud kannatlik abiline mitmel moel. Seekord kantseldas ta Mettet ja oli piltiniku rollis.
Sellel pildil räägin ma oma kõige suuremast tööproovist. Mustriks Astra kiri. Väga dünaamiline, kirev ja tihedalt täis kompositsiooniga. Siiani on selle koekirjaga  salli saanud vaid üks inimene. Astra.
Pea iga koekirja juurde sain rääkida paari sõnaga, mille poolest muster on eriline või kuidas sündinud. Suure räti juures saab kõik alguse ruudulises kaustikus erinevate variantide läbimõtlemisest. Ikka käsitsi ja hariliku pliiatsiga. Edasi jõuab muster arvutisse ja siis testkudujani. Nii mõnigi kord olen esimene testkuduja ise. Räti puhul kudusin paksemast materjalist räti mina, õhemast materjalist tegi mulle räti aga Lea.
Väikese vahepalana rääkis  ema valjul ja selgel häälel kõigile, kuidas mu käsitöölembus alguse sai. Olin nelja-aastasena lõiganud tutikate sukkpükste sisse vanavanaema rätsepakääridega suured augud (kes mäletab, milline defka kaup olid sukkpüksid olnud 1980ndate paiku...). Aukude mõte oli, et saaksin neid siis iseseisvalt kokku õmmelda. Kõik ju õmblesid meie majas sel ajal! Et lugu on hea, tõendab see, et aastate jooksul on mu vanus tema stooris vähenenud neja-aastasest veel paari aasta jagu. Saime kõik kõvasti itsitada, aga tõsi olevat lugu olnud igal juhul. Vat ise ei mäleta, kahjuks.
Tänan Märjamaa raamatukogu rahvast tagantjärele veelkord hea võimaluse eest! Ja tänan, kes viitisid kohale tulla :-)

Selle-kevadine koolituste periood on lõpule saamas. Viimane võimalus Haapsalu salli õppida on Männikul tuleval nädalavahetusel. Osta osalus koolitusele LõngaLangi e-poest!

Triinu, Eda, Marika, Liis, Tiina, Hetty, Reet, Mari ja Tiiu oma sallidega. Evelini sall ootas toas raamil. Tubli töö!!

Veebruaris otsisin osalisi Olustveres toimuvale kuue nädala pikkusele koolitusele. Oli tore, et neid leidus. Eelmisel reedel oli meie grupi viimane kokkusaamine. See oli minu jaoks väga oluline aeg, kõik need nädalad. Ah et miks, kui ma olen juba pikalt sallikoolitusi korraldanud? Ikka seepärast, et see kursus oli teistsugune. Oli mulle oluline.
Kunagi lapsena unistasin ma õpetaja elukutsest. Noorema õe peal hakkasin juba varakult "kuiva trenni" tegema, kooli mängimine oli meil üks põhitegevusi. Üsna pea sekkus ema, sest meie tundideandmise mäng oli kasvanud koledaks sõjaks- minus lõi välja paras despoot ja õde, vaeseke, oli täiesti põrmustatud. Keskkoolis olles tundus kohati, et õpetaja elukutse on üks tore, aga muidu keerukas asi, mis võib ka inimese julmaks muuta ning ma matsin oma unistuse rahumeeli maha. Aastad läksid. Ise oma lapsukesi kooli saates olin jõudnud arusaamale, et õpetaja on siiski õilis amet, mida tänapäeval suudavad auga välja vedada vaid eriti tugevad ja andekad natuurid.

Minu suhe õpetaja-ametiga sai taas uue värvi, kui hakkasin ise sallikoolitusi vedama. Suhet võib kirjeldada kui "mitte-päris-õpetamist", lapsepõlve ambitsioon ei puutu üldse asjasse. Ma räägin ju vaid sellest, kuidas kuduja saaks lihtsama vaevaga paremat tulemust. Õigemini küll, kuidas ma arvan, et võiks saada paremat tulemust. Igal kursusel mõtlen, et räägin nagu sõber sõbraga... Küll tuli mulle meelde taas mu lapsepõlveunistus, kui asusin ette valmistama Olustvere kursust, mis oli täiendusõppekursusena pikalt ja kaua kestvalt planeeritud.

Kuus kohtumist, igaüks neist terve päeva kestmas, andis võimalusi ja samas ka kohustas. Ainus mõte oli, et osalejal ei peaks mitte kohale tulles igav olema. Kuna kõik alustajad lõpetasid kursuse, siis ehk ei olnud ka :-) Algselt läbi mõeldud plaan ei vedanud mind alt ja vahepeal oli isegi natuke raske, sest kõige muu igapäevaelu kõrvalt tahtsin leida aega, et pisut end täiendada, et rääkida veelgi paremini. Oleks tahtnud ju veelgi enamat! Ütleme nii, et kindlasti saab koolitada paremini, aga hetke oskuste ja võimaluste kohaselt andsin endast parima.

Mis me siis tegime? Lisaks Haapsalu salli tarkuste peensusteni lahtiharutamsele rääkisime pikemalt kudumismaterjalidest ja eri koostisega lõngadest. Võtsime läbi mustrilugemist alates algusest kuni varraste proovini Shetlandi pitsi kallal. Rääkisime viimistlemisest, pesemisest ja pitsi säilitamisest. Traditsiooniliste pitsitehnikate tutvustamine meeldis mulle endale kõige enam, sest selles teemas on palju, mida tahaksin ise ka edaspidi põhjalikumalt uurida. Kui mu jutt tekitas kudujates lisaks saadud infole ka uusi küsimusi, siis oli see asja ette, ma usun.

Tiina kootud Shetlandi mustriproov, lõng oli 2/48

Meie grupp oli väga motiveeritud ja müts maha kõigi naiste ees! Lõpetamisel olid kohal kõik täies mõõdus kootud Haapsalu sallidega+ veel eri eesmärkidel kootud tööproovid. See oli väga tore päev, näha naisi oma suure tööga! Tõesti, see Olustvere kursus ja tublid naised jäävad mulle meelde! Kes lugema satub, olge soojalt tervitatud!

Tänase postituse pildid on Tiiu tehtud ja tema suurepärane sall on ka grupipildil minu õlule sattunud. Aitäh, Tiiu, jagamast! Nii pilte kui salliserva. Fotodel on naised oma töödega ja viimane päev oligi see, mil mina vaatasin ja kuulasin ning rõõmustasin.

Liis esitleb oma tööproove. Sellel lehel oli meile paljudele midagi uudset (mitmevärviliste nuppudega proov)

Triinu kootud põhjalik tööproovide kogu

Sel kevadel oli mul vaja kokku panna paari sõnaga teadmisi pitsikudujatele. Paarist sõnast sai rohkemgi. Lisaks pitsikudumise põhitõdedele pidasin vajalikuks koostada kokkuvõte materjalide ja kiudude kohta ning natuke rääkida lõngast kui sellisest (ja töötlusest). Pidasin vajalikuks kirja panna neid asju, mille kohta mul endal algaja pitsikudujana kõige enam infopuudust oli. Ehk on teistelegi abiks...

Materjalid, kiud 

Õige koostisega lõnga valik on pitsi kudumisel sama oluline tegur kui kudumisoskus. Materjali valides on oluline silmas pidada kudumi hilisemat kasutusotstarvet.
 Mitmed uued kiud, mis on viimastel aastatel turule jõudnud, on taimset päritolu, kuid neid ei liigitata taimsete kiudude hulka, kuna algne materjal ei ole kiukujuline. Siia hulka kuuluvad näiteks azlon, sojaoakiud /Soysilk/, PLA (valmistatud fermenteeritud maisitärklisest), bambuskiud (valmistatud bambuse varrest).

Mitmed allikad peavad ehtsaks siidiks mooruspuu siidiliblika poolt toodetud kiudu, teistelt siidiliblikatelt saadavat kiudu nimetetakse metsiksiidiks. EL tekstiilinimetuste direktiiv 96/74/EÜ määratleb siidi üksnes siidiliblikatelt saadava kiuna. (D.Tuulik)  

Kiudude jaotumine keemiliselt (D.Tuuliku järgi): 

Kiudude omadused keemilise koostise järgi:
Tselluloos- ja valkkiud on omavahel rohkem sarnasemad omaduste poolest, kui sünteeskiud. Tselluloos- ja valkkiud on mõlemad hügroskoopsed, mistõttu on nad ka kergesti värvitavad. Tsellulooskiud taluvad hästi leeliseid ja halvasti happeid (hape lagundab tselluloosi). Valkkiudude vastupidavus on vastupidine: taluvad halvasti leeliseid, kuid hästi happeid.

Samal ajal kui vill on hea niiskusimamisvõimega on ta osaliselt märgumatu, sest villakiudu kaitsvat soomuselist väliskihti (ehk kutiikulat) katab rasunäärmetest eritunud vahakiht. See vahakiht laseb niiskust läbi väikeste pooride vaid auruna, veetilgad neist läbi ei lähe. Nii et kui kiupinna kaitsekiht on piisav ja pind tihe, siis see on osaliselt mittemärguv.

Päikese ultraviolettkiirgusele (UV) on tsellulooskiud üldiselt vastupidavamad, valkkiud muutuvad püsival mõjutamisel kollakaks ja nende tugevus väheneb.

Puhastatavuse poolest on kõige kergemini puhastatavad sünteeskiud (kuna ka nende määrdumine on pigem vähene), tsellulooskiude sisaldavaid tooteid on võimalik isegi puhastamise eesmärgil steriliseerida. Valkkiud on seevastu raskesti puhastatavad ja nende hooldamine eeldab eritingimustega arvestamist.

Lõngad 

Tekstiilikiudude põhiomadustest saab täpsemalt lugeda D.Tuuliku õppematerjalidest. Neist teadmistest võib olla abi kudumismaterjalide valikul. Sellest materjalist leiab näiteks infot kiudude pikkuse ja jämeduse olulisuse kohta, kiudude venivuse, tugevuse ja hõõrdekindluse kohta, kiudude termilise ja keemilise püsivuse ning muu kohta.

Käsitsi ketrajad analüüsivad villa enne selle töötlemist. Kudujad saavad toodetud lõngale hinnangu anda pärast selle kasutamist. Siiski saab ette näha paljusid asjaolusid sõltuvalt kasutatud kiududest. Lõnga puhul saab hinnata ketrust, korrutust ja kiu omadusi üldisemalt. Selleks, et vaadelda kiu läbimõõtu, säbarust ja pikkust, võib lõngast välja tõmmata üksikuid karvu. Tuleks tõmmata kiude mitte lõigatud lõnga otsast, vaid kusagilt lõnga keskelt.

Mida jälgida:  

• Kuidas kiud välja näeb? 
• Kui pikk on kiud? 
• Kas nad on siledad, lokkis, lainjad või krimpsus? 
• Mitme kiu võrdlusel on nende pikkus sama või erineb suuresti? 
• Kas nad tunduvad samasugused või nende jämedus erineb suuresti? 
• Kas kiudude värv on ühtlaselt jaotunud või on nad keskkohast heledamad? 
• Kuidas valgus kiult tagasi peegeldab – on matt, tuhm, läigib? 

Kes on mu kursustel käinud, need kindlasti mäletavad kaasa võetud halbade näidetena rohelist "vindist" kera ja kiivakiskuvat salli. Ma ei väsi kordamast, et nii nagu käitub lõng keras, hakkab eeldatavasti käituma ka pitskudum (meriino on teinekord pöörane vetruja).

Kiu jämeduse iseloomustamiseks on mitu võimalust. Pitsikudujale võib oluline olla alljärgnev, sest lõngade mõõte märgitakse mitmeti:

1. Kiu läbimõõt - avaldatakse mikromeetrites ehk mikronites (1µ= 10 astmel -6 m ehk 1/1000mm) Keskmine kiudude jämedus on 12 - 40 µm (villal 15 - 60 µm, puuvillal 15 - 25 µm, siidil 10 - 15 µm, linal 12 - 16 µm, keemilistel kiududel 15 - 60 µm).

Tänapäeva kiumaailmas kasutatakse läbimõõtu kiudude jämeduse mõõtühikuna suhteliselt vähe, kuna eriti looduslike kiudude ristlõikepinnad on erikujulised ning kiudude laius varieerub isegi ühes ja samas kius. Kui numbrid ei ole lemmikud, siis võib jätta meelde – mida väiksem on mikronite arv, seda peenem on kiud. Tavaline pikakarvalise lamba vill võib olla 20-30 mikronit, peenel meriinol 18-24 mikronit. Võrrelduna inimjuukse läbimõõt on keskmiselt 50-100 mikronit. Mida peenem on kiu läbimõõt, seda pehmem tundub ta vastu nahka.

Et eriliigiliste kiudude jämedused oleksid rohkem teineteisega võrreldavad, siis kasutatakse jämeduse väljendamiseks kaudseid mõõtühikuid, kus võrreldavateks suurusteks on kiudude pikkuse ja raskuse suhe. Kui näiteks üks teatud pikkusega kiud on teisest sama liigi kiudaine samast pikast kiust 4 korda raskem, siis peab see kiud olema teisest ka 4 korda jämedam.

Sellisteks kaudseteks mõõtühikuteks on meetriline number (Nm) ja tex.
2. Meetriline number (Nm) - väljendab meetrites kiudude kogupikkust, mille raskus on 1g (ehk 1g-se massiga kiu pikkus meetrites). 1 Nm = m / 1g

Mitmed firmad kasutavad meetrilist numbrit ka õmblusniitide jämeduse väljendamiseks.

Mida peenem on lõng (või kiud), seda suurem on meetriline number 

3. Tex - 1000 m (1 km) pikkusega kiu raskus grammides. 1 tex = g / 1000 m ehk  1g materjali, jämedusega 1 tex, on 1000 m pikk. Tex-süsteemis kasutatakse järgmisi mõõtühikuid: Tex = g/km; detsitex (dtex) = ; kilotex (ktex) = kg/km; millitex (mtex=mg/km) Seega, 1 tex = 1000 mtex = 0,001 ktex Meetrilise numbri ja texi vahelist seost väljendatakse: Tex = 1000/ Nm Näiteks: puuvillakiu Nm = 4500 - 8000; 1-4 dtexvillakiu Nm = 200 - 5000; 5000 - 200 mtex

Sõna „pitsilõng“ on üldine, sestap ka täpsemad numbrilised määratlused eespool. Inglisekeelses kudumisleksikas võib leida ka pitsilõngade mõõte täpsustatult (E.Yangi järgi):

• Fingering weight (approximately 190 yards per 50 gram ball) ehk 173m/50gr=350m/100gr  ;
• Lace weight (approximately 500 yards per 50 gram ball) ehk 457m/50gr=914m/100gr 
• Cobweb weight (approximately 775 yards per 50 grams) ehk 708m/50gr= 1416m/100gr 
• Gossamer weight (approximately 1,300 yards per 50 grams) ehk 1188m/50gr= 2376m/100gr 

Valikud: segulõng või naturaalne koostis? 

Sünteetilised kiud 

•Kergemad
•Odavamad
•Ei tõmbu kokku
•Soojas vees võivad venida
•Kergemini pestavad

Naturaalsed kiud 
•Lasevad paremini õhku läbi
•Imavad niiskust
•Värvuvad paremini
•Tõmbavad vähem tolmu külge
•Puuvill, lina tõmbuvad kokku
•Vill võib vanuda, “lõtvuda”

Lõngatootjad kasutavad tänapäeval villasortide segamist, väga harvade eranditena võib saada lõnga, mis on nö puhtalt ühest sordist. Villamaterjale segatakse lähtudes nende kiu säbarusest, peenusest, pikkusest, tugevusest ja soojusest ning kindlasti sõltuvalt kättesaadavusest ja hinnast. Villatootjad ostavad materjale lähtuvalt kiu mõõtudest, pikkusest, hinnast. Eraldi sortidena, mitte segatuna, toodetakse meriinot, Islandi, Shetlandi, Bluefaced Leichesteri jm tõugude villast lõngu. Lõngatöötlejad ostavad oma villa tavaliselt kiu läbimõõtu arvestades, ka kiu pikkust ja puhtust arvestades. Nagu enamike proteiinkiududega, mida noorem on loom, seda kõrgemini on hinnatud kiud, mida ta annab. Tihti mainitakse seda toote siltidel. Sealt võib lugeda fine, superfine ja lambswool.

Erinevatest materjalidest (ka sünteetikaga) kiudude segamist tehakse lõnga omaduste parendamiseks. Mida rohkem on naturaalset kiudu, seda kvaliteetsemaks võib lõnga pidada.

• Pehmus, kaunim välisilme: vill + kašmiir; angoora; laama-, kaamelivill 
• Kulumiskindlus: vill + polüamiid; polüester 
• Madalam hind ja kulumiskindlus: vill + polüakrüül 

 Pitsi kudumisel jääb harutatud lõnga taaskasutamine näha. Selle vältimiseks koo alati uuest lõngast (kehtib eriti villase materjali puhul) 

Inimese mugavust silmas pidades on püütud leiutada võimalusi masinpestava villa tootmiseks. Selle asemel, et aretada vähemate soomustega kiude andvaid lambatõugusid, on tekstiiliteadlased leidnud võimalusi kuidas töödelda olemasolevate kiudude soomuseid. Nii sündis superwash villane. Varasemalt püüti seda efekti saavutada kõrge temperatuuriga kiude töödeldes, kõrvetades, mis muutis kiud jäigaks ja karmiks. 5060ndatel toodetud superwash lõngad on ebameeldivalt kraapivad. Hiljem teadlased leiutasid aineid, mis põhimõtteliselt kleebivad soomused kiu külge. Tänapäeval superwash lõngad on nö biopoleeritud. Villa valgendatakse ja eemaldatakse väline rasukiht ning siis töödeldakse ensüümidega, mis piltlikult söövad soomused ära.

Kuna soomused on moel või teisel elimineeritud, on superwash töötlusega lõngal tihedam koostis ja läikelisem väljanägemine, ka värvikindlus võib sõltuda sellest töötlusest. Värvid kinnituvad superwash lõngale paremini. Suurim puudus, mille töötlus võib põhjustada, on vetrumine/venimine. Kuna kiud on kaotanud oma soomused, mis aitavad normaalselt kõike koos hoida, siis mõned superwash lõngad võivad pestes märkimisväärselt venida. Sportlikust huvist võib kududa midagi superwash lõngast ning panna see kuivama märjalt riputades, et näha mil määral see venib.

Kudumismaterjalide töötlustest, mis parandavad kiudude omadusi, nimetaks veel topiliseks muutumise vastast töötlust (antipilling). Selle käigus kiude nö kleebitakse keemiliste vahenditega.Tehisvaike kasutades muudetakse Easy care töötlusega kiud vähemäärduvaiks, koidele vastumeelseiks, kiirelt kuivavaiks ja vormi hoidvaiks. Tavaliselt on märkena juures täpsustus.

Lõngavöö 

• Koostis 
• Kaal 
• Pikkus 
• Soovitatav varraste number 
• Hooldustähised 
• Muu oluline teave 
• Mõnikord siseküljel tööjuhend eseme kudumiseks 

Lõngavööl on informatsioon materjali hooldamiseks. Tihti on see märgitud sümbolitega.
 NB! Hoia lõngavööd alles!

Jätkuks eelmisele postitusele lühidad kokkuvõtted erinevate looduslike kiudude kohta, mida üks pitsikuduja kasutab. Loodan, et alljärgnev võiks olla abiks otsustamaks, milline materjal vastavalt kudumi otstarbele ja kasutusalale valida. Või aru saamaks, miks kudum ei tulnud välja selline, nagu oodatud ja ei käitugi ootuspäraselt...
Tsellulooskiudude koha pealt on kirjeldus kaunis napp, kuna ise sallidele keskendununa olen ülepea "villainimene".

Mul on piinlik, aga kasutatud piltide netiviiteid ei ole säilinud (kasutamise hetkel salvestasin need arvutisse).

Erinevate kiudude  pinnad mikroskoobiga vaadelduna

Lambavill 

Villa, ull, wool, wolle, laine, lana, wol. Lambavilla rahvusvaheline tähis on WO.

Nii nagu inimeste juuksed erinevad isikuti, on erinevad ka loomade karvad. Sõltuvalt sellest, kelle villakuga tegemist või millistes tingimustes ja millise toiduga loom on kasvanud, võivad kiud erineda väga suuresti. Pikad või lühikesed, paksud või peenikesed, siledad või karused, sirged või käharad- palju erinevusi, kuid proteiinkiududel on palju ka ühisnimetajaid.

Mikroskoobi all proteiinkiude vaadeldes näeb nende soomuselist pinda. Soomuseline pind annab kiule suuresti tema karakteristikud- kuidas kiud käitub, välja näeb ja käe all katsudes tundub. Soomused käituvad nagu väikesed sõrmekesed, hoides lõngaks töödeldud kiudusid koos. Samas nad eraldavad kiudusid üksteisest, moodustades nende vahele õhupuhvri. Soomused on „süüdlased“ kui kuuma ja külma vaheldumisel seebivees hõõrudes saab tekstiilist vilt.

Mida peenemad on villakiud, seda peenemad ja rohkearvulisemad on ka soomused. Mida jämedama kiuga tegemist, seda vähem on soomuseid ja seda suuremad nad on. Ülipeenel meriinovillal võib olla 2,5cm kohta isegi kuni 3000 soomust. Sellised soomused on nii mikroskoopilised, et isegi kõige tundlikum nahk ei saaks nende eristumist tunda ning see teeb peene meriino väga soosituks õrna nahaga kandjatele. Nii peenete soomustega pinnale langev valgus peegeldub tagasi õrna mati säraga ning see on näiteks meriinovilla üks iseloomulikke omadusi.

Võrdlusskaala teise otsa võiks asetada pikkade karmide soomustega villa. Jämeda läbimõõduga kiud, vähem ja suurema mõõduga soomuseid, 2,5cm kohta näiteks kuni 600- see muudab tunde naha vastas kandes karmimaks. Kõrvalpõikena lambavilla juurest- vähene soomuste arv mõõtühiku kohta ei pruugi alati tähendada aga kiu karmi olekut- angoorakiul on soomuseid vähe, kuid nad on sellise kujuga, et asetumine üksteise suhtes annab libeda pinna. Mohääril, samuti suurte soomustega kiul, on need aga sellise kvaliteedi ja omadustega, et näiteks esimene pügamine annab kašmiiriga sarnaselt pehme kiu.

Grayface Dartmoor lambatõug

Soomused on olulised materjali soojapidavuse seisukohalt, nende asetus ja rohkus annab materjali sees õhuruumi ning sellest sõltub soojuse edastamine. Kraasituna ja kedratuna on ka väga peen villane lõng soojapidav materjal. Kammvillases lõngas asetsevad kiud korrapärasemalt ja seetõttu on soojajuhtivus pisut erinev.

Villakiud on vetruvad ja venivad. See tähendab, et peale venitamist oma mõõdust ühe kolmandiku võrra pikemaks, märjana isegi 2/3 võrra, on villane suuteline taastama oma endise kuju. Olgugi, et leiutajad on teinud tormilist arengut tekstiilide vallas, ei ole suudetud toota niivõrd paljude positiivsete omadustega kiude kui vill.

Kiudude looduslik pikkus sõltub lamba tõust ja pügamise tihedusest. Tavaline pügamise tihedus on kaks korda aastas. Põhireegel on – mida peenemad on kiud, seda pehmemad nad tunduvad naha vastas. Lühikestest kiududest tehtud lõngast kudumid on rohkem pillingualtid. Seetõttu võivad ka parimad meriinod olla topiliseks muutuvad. Kiu pikkus võib tuleneda ka ebakvaliteetsest pügamisest, karmist töötlemisest. Pikkadest kiududest töödeldud lõng ei pruugi olla küll nii pehme, kuid see on vastupidavam kuna pikad katkematud kiud hoiavad ketruse ja korrutuse tõttu tihedalt kokku. Kui kudumi puhul on ette näha kandmisel hõõrdumist nagu näiteks sokkide puhul, oleks mõistlik valida pikkadest kiudest töödeldud lõng.

Lambatõugusid on palju, vähemasti paksu raamatu jagu...

Säbarus aitab kiududel omavahel kedrates sobituda ja korrutades tasakaalustuda. Säbarus aitab kiudude vahel hoida õhku, mis muudab materjali soojapidavamaks. Peened kiud nagu näiteks meriino ja Rambouillet on väga peene ja tiheda säbararusega kogu kiu ulatuses. Seevastu pikakiulised villad nagu näiteks Blueface Leichester on pikkade laugete lokkidega. Säbaramatest kiududest saab alati õhurikkamat ja soojapidavamat lõnga, mis vetrub ja on hinnatud just pehmete kudumite loomisel. Seevastu pikkadest laugetest kiududest saab tugevama, siledama, ka läikivama lõnga.

 Angoorakits ja kašmiirkits 

Angoorakits

Lisaks nimetatutele tuntakse kudumismaterjalidena ka Tiibeti kitse, kašgoora kitse villa ja segulõngades ka Euroopa kitse villa.

Siidise kiuga villa andvaid angoorakitsesid tunti juba 14 sajandit e.m.a. Tänapäeva mõistes angoorakitsesid teatakse 13 saj. AD Ankarast, Türgist. Sealt tuleneb ka nimetus angoora. Nimetus „mohäär“ võib tulla araabia sõnast mukhayar, mis laias laastus tõlgituna võib tähendada  - valima. Rahvusvaheline koodlühend on WM.

Angoorakitsed on pidamistingimuste suhtes väga nõudlikud. Kitse pügatakse 2 korda aastas ja villaku kogus on kokku ca 5-8kg. Angoorakitsel ei ole alus- ja pealisvilla, kogu villak kasutatakse sorteerimata. Tänapäeval enam kui 60 %  maailma mohäärist tuleb Lõuna-Aafrikast, teisel kohal on USA (Texas). Muudes maades on mohääri tootmine olnud pigem vähene. Euroopa suurimaks mohääritootjaks on Šotimaa.

Mohääril on suurepärased omadused. See on tuld hülgav, mustust hülgav, võib imada niiskust ilma, et tunduks märg või külm. Kiud imavad värvaineid väga hästi ja peegeldavad neid säravatena. Ta on soojem ja tugevam kui vill, suurte lamedate soomustega, mis annab kiu katsumisel siidise tunde. Kiud on pikad, nende läbimõõt suureneb kitse vananedes.

Olenevalt looma vanusest, võib kiu pehmus varieeruda. Vanemalt loomalt saadud vill võib olla lausa kare. Superfine kid mohääre saadakse ainult kuni 6 kuu vanuse kitse esimesest niitmisest. Selle pehmus võib võistelda kašmiiriga. Järgmisena looma vanust silmas pidades tuleb kidmohäär. Yearling mõiste tähendab teisel ja kolmandal pügamisel saadud villa. Kui toote sildil on ainult mohäär, on see noore täiskasvanud või täiskasvanud kitse villast, alates viiendast pügamisest. Kuna peenemad noorlooma kiud maksavad rohkem, märgivad lõngatööstused selle alati ära.

Lõnga saamiseks kedratakse mohääri kiud kokku peene nailoniga või nailoni ja villaseguse peene kiuga, mohäärikiud sõlmuvad selle ümber aasakestena. Mõnikord müüvad lõngavabrikud sellist aasalist lõnga bukleelõngana, tavaliselt harjatakse kiud taas lahti ning kammimine muudab selle karvaseks ja mõnusaks lõngaks. Puhast, lahtiharjamata mohääri välditakse kuna ta on tihe, libe kiud, millel ei ole venivust ja n.ö mälu. Kududes puhtana, saab pinna, mis on tohutult läikiv ja langev, kuid hoidvate soomuste ja kiu säbaruse puudumise tõttu kaotab kiirelt oma kohevuse. Teiseks eelistatud materjaliks mohäärikiudude ketramisel on siid. Siidil on sarnaselt hea langemine ja särav läige ja ta suudab veel enam värvaineid imada. Siidiga kokku kedratuna saab mohääri kohevus särava ja õrna halo. Mõned lõngakompaniid lisavad villasele lõngale vähekene mohääri, et saada materjali millel on läige.

Kašmiirkits on pärit Himaalajast ja nimetuse saanud India Kashmere provintsi järgi. Kašmiirikiudu andvaid kitsetõuge on maailmas 68, kasvatamiseks sobilikke tingimusi on 12 riigis. Kashmere provintsi monopoliks olid sealsed kitsed kuni 15.sajandini. Tänapäeval tuleb enamus kašmiirist Hiinast ja Mongooliast.

Kašmiirkitsed

Kasmiiri (rahvusvahelise tähisega WS) saadakse kitsedelt peamiselt kammimise teel, kuid ka pügades. Kokku annab üks kits aastas ca 300-500 grammi villa- sellest ka kašmiiri pöörane hind. Vill koosneb pehmest ja lühidast alusvillast ja pikemast pealisvillast, mis sorteeritakse käsitsi eraldi. Lõngatööstus kasutab kitsede alusvilla.

Kašmiirikiud on ilma südamikuta ja jämedus on alla 19 µm (võrdluseks- tõeliselt peen meriinokiud on mõõdus ca 21µm). Nepaalis ja Kashmiris toodetud pašmiinade tooraineks oleva kitsevilla kiu jämedus on 10-14µm. Soomused paiknevad kiul ebakorrapäraselt.

Kiu omaduste poolest on kašmiir väga soe, kergesti vanuv ja tundlik keemilisele keskkonnale. Ta imab niiskust lambavillast paremini ja kootuna on hea langevusega. Kašmiirikiudu segatakse tihti töötlemisel nii villa, meriino, puuvilla kui siidiga. Kammlõnga kasutatakse käsitöölõngades, kraasvill läheb kangatööstusse. Kašmiiri hooldamisel tuleb olla väga ettevaatlik ja hoolas- vältida kuuma vett või temperatuuride vaheldumist, kasutada vaid villale mõeldud pesuvahendit ning vältida igasugust hõõrumist.

Kaamellaste villad 

Sellesse gruppi kuuluvad kaameli (WK)-, laama (WL)-, alpaka (WP)-, guanako (WU)- ja vikunjavill (WG).

Laamad

Laamad on pärit Lõuna-Ameerikast ning tänaseni lisaks muude kasutusalade kõrval olulised veoloomad.  Laamavillal on selgelt eristatav pealiskiud- mitteelastne, läiketa ja jämeda ning pika kiuga vill. Lisaks on peen ja pehme alusvill. Värvuselt on vill must, pruun või valge. Laamavill on soe, kerge ja heaks omaduseks on tema tugevus.

Käsitöölõngasid valmistatakse laama alusvillast. Loomi pügatakse tavaliselt üle aasta. Laamavillast lõngade puhul tuleks tähele panna, et kiudude hulgas ei oleks palju nähtavalt teist tooni pealiskarvu- need võivad kudumis torkima hakata. Kiud on pikad ja tugevad ning tihti valmistatakse neist kammlõnga, mis on vastupidav ja sile, kuid samas vähese elastsusega.

Laamast enam on villaloomana tuntud alpakad, pärit samuti Lõuna-Ameerikast. Neid kasvatataksegi peamiselt villa saamise eesmärgil, suurim populatisoon on Peruus. Metsikuid alpakasid pügatakse üle aasta, farmialpakasid võidakse pügada kaks korda aastas. Kolme eri liigi alpakate puhul jäävad villa omadused peajoontes siiski sarnasteks, kuid on ka erinevusi. Vikunjavilla kõrval on alpaka kaamellaste hulgas üks väärtuslikuma ja hinnatuima kiu andja.

Alpakad, minu lemmikud :-)

Alpakavillasid on kuni 52 erinevas värvitoonis. Ühelt loomalt võib aastas saada kuni 7kg villa, millest heade omadustega on umbes pool kogusest. Iga villak sorteeritakse käsitsi kiu läbimõõdu alusel kategooriatesse:

•  Royal Alpaca- vähem kui 19 µm 
•  Baby Alpaca- ca 22,5 µm 
• Superfine Alpaca- ca 26,5 µm 

 Neist jämedamad ja lühemad kiud on nimetustega Huarizo, Coarse ja Mixed Pieces. Kiud, mis on jämedamad kui 34 µm, klassifitseeritakse laamavillana, kuigi on pärit alpakalt. Nii laama- kui alpakakiud ei allu hästi valgendamisele ning ei viltu kergelt.

Alpakade villas ei leidu lanoliini, seega on ta alati puhtam kui lambavill ja soovitatud tundliku nahaga kandjatele. Alpaka karva kiududel on vähe suuri soomuseid ja seetõttu on alpakalõng alati siledam ja läikivam kui lambavill.

Kaksküürkaamel

Kaamelivilla (rahvusvaheline sümbol WK) annab kaksküürkaamel ja seda toodetakse peamiselt Iraanis, Afganistanis, Venemaal, Tiibetis ja ka Austraalias. Peamiseks tootjaks on siiski Hiina. Head kiudu saab soojas kliimas elavatelt loomadelt ning seda kogutakse karvaajamisel. Aastane villatoodang on looma kohta 2,54kg.

Alus- ja pealisvill eraldatakse kammimise käigus. Alusvilla säbarus on laugjas, kiu mõõte võib võrrelda meriinovillaga. Kaamelivill on hea soojahoidja, kiu tugevus sarnaneb lambavillale, kuid ta on keemilise keskkonna suhtes tundlikum. Kaamelivilla kasutatakse nii puhtalt kui segatuna lambavillaga, ka puuvillaga ja sünteetiliste kiududega.

Angooraküülik 

Angooraküüliku villakiud võib olla kuni 30cm pikkune ja seda peetakse kaheksa korda soojemaks kui lambavilla. Kiud sisaldavad endas rohkelt õhuõõnsusi ning see muudab villa soojaks ja mahuliseks. Kuna küülikute rasunäärmed on väikesed ja vähesed, on saadav vill väga puhas ja seda võib koheselt kedrata. Villa saamiseks küülikuid nii kammitakse, kitkutakse (karvaajamise perioodil) kui ka pügatakse (mitu korda aastas). Põhiline villatoodang tuleb Hiinast, kuid Euroopas on väga kvaliteetse ja kalli angooralõnga tootjaid, kes ei kasuta villa saamiseks pügamist.

Küülikute villa kvaliteet sõltub loomade pidamistingimustest ja nende kasuka kammimise tihedusest. Aastas annab küülik ca230 grammi villa. Vill on oma loomult väga kerge st kaalu silmas pidades mahult suur. Segulõngades ca 20% angooraküüliku villa osakaal on juba märkimisväärne. Angooralõngaga kudumisel peaksid vardad olema võimalikult vähe libedad (eelistatult puuvardad).

Kiu säbaruse vähesus ja libedus nõuavad ketramisel suuremat keerdude arvu, et lõng püsiks koos. Kedratakse pesemata ja kraasimata villa. Angooralõngade kvaliteet võib olla väga erinev, vältima peaks lõngasid, mis on liigselt kohevad (ajavad karva) või milles on liiga suur osakaal pikki, karme pealiskarvu turritamas. Angoorakiude sorteeritakse kolme klassi, keskmine ja heade omadustega on prime-klassi vill, kiu pikkusega ca 3 tolli.

Angooralõngad on loomult jäigad, neil puudub vetruvus ja mälu. Selle tõttu ei pruugi lõng olla kudumis hästi vormi hoidev. Hõredamaks ja pitsiliseks koeks soovitatakse kasutada angooraga segulõngasid.  Angoora on väga vanumisaldis materjal. Tema hooldamisel peab olema ühtlane madal veetemperatuur ning pestes kudumit ei hõõruta ega väänata.

Siid 

Silkki, natursilke, silk, Seide, soie, seta, zijde (SE) 

Siid on ainus looduslik kiud, mis oma ehituselt meenutab tehiskiude- on pikk filamentkiud. Siidikiud koosneb kahest selgesti eristuvast osast: kahest fibroiinkiust ja neid ümbritsevast siidliimist. Mõlemad on valkained. Siidikiud on siidiussi vastse elutegevuse tulemus. Vastne eritab peas olevatest näärmetest nõret ning keerutades end umbes 200 000 korda ümber oma telje, toodab sel moel enda ümber kerides ca 732 meetrit kiudu kookonina.

Tussah siidi ehk metsiku siidi tootmisel ei ole siidiusside toidulaud kontrollitud, nad söövad erinevate puude lehti ning nii satub nende organismi tanniin. Tussah siidi kollakas-pruunikas värvus on sellest tingitud. Vaid valitud mooruspuulehti süües ei pääse tanniini vastsete organismi ja nii on saadav kiud lumivalge (Bombyx Mori) kultuursiid.

Kookonite tootmist alustatakse kevadel, kui mooruspuud lähevad lehte. Munadest hautakse täpselt arvutatud päevade jooksul välja röövikud, kes hakkavad elama spetsiaalsetel alustel. Neid toidetakse värskete mooruspuulehtedega. Täiskasvanuks saades siidiuss lõpetab söömise ja nukkub. Normaalselt kestaks nukkumisperiood 2-3 nädalat, kuid see katkestatakse tervete kookonite saamiseks kümnendal päeval.

Puhastatud ja sorteeritud kookonid pannakse likku kuuma seebivette, et pehmendada kiude koos hoidvat ainet. Pehmendusnõus olevad pöörlevad harjad eemaldavad pealmise jämedama siidikihi. Nüüd on võimalik kerida siid ühe pideva kiuna. Siidi kerimine on suurelt osalt käsitöö, sest iga niiti tuleb jätkata, kui mõni kookon on otsa saanud.

Siidikiud jagatakse kolmeks kategooriaks: pikad kvaliteetsed kiud tekstiilitööstusele, kookonite algused ja lõpud ning mitte nii kvaliteetsed kiud lõngatööstusele ja vähekvaliteetsed järelejäänud kraasmed. Tekstiilitööstusse minevad kiud on ülipeened, ühtlased ja libedad, käsitsi kudumine neist oleks vaevaline. Lõngatööstusele minevad lühemad kiud kraasitakse ja kedratakse omavahel kokku.

Siid on üks tugevamaid kiude. Tema tõmbetugevus on näiteks villast üle kolme korra suurem. Venitamisel ei ole siid muude kiududega võrreldes eriti elastne ja paindekestvus on tal ka keskmine. Metsikute siidide tugevus ja elastsus on tunduvalt väiksem kui kultuursiididel. Siid on väga hea niiskuseimaja, naha vastas alati soe. Oma jäikuse tõttu ei hoia siid hästi vormi, kuid on peale taasviimistlemist jälle korrektne.

Siidist kudumisel tuleks valida puidust mittelibisevad vardad, sest kiud ise on väga sile ja libe. Kiud kipuvad jääma kinni varraste või maniküüri ebaühtluste taha. Jäiga loomu tõttu tasuks valida pisut väiksem vardasuurus, kui muidu sama jämedusega materjale kududes. Jäikuse tõttu jäävad kudumis näha ka kõik ebaühtlused ning lõngapinge vaheldumised, mis ei kao viimistlemisel. Puhtast siidist kududes võiks eseme vastupidavust silmas pidades eelistada tihedama keeruga ja korrutusega lõngasid.

Kuumust talub siid paremini kui vill. Pikemat aega võib ta olla 120-130 ° C kuumuses, kuid 170 ° C juures muutub hapraks. Siidi puhul vältida kindlasti otsest päikesevalgust ja kokkupuutumist olemkeemiaga (nt lõhnaõlid jms).

Siidi juures äratab tähelepanu spetsiifiline lõhn, eriti, kui kiud saab märjaks. See tuleneb siidiussi nuku jäänustest, mida ei ole korralikult materjalist välja saadud. Peale korduvat pesemist võib see kaduda, kuid tihti annab tunda edaspidigi igal pesukorral. Ekstreermse vahendina, kel jugust, võib katsetada materjali töötlemist rohkes vees pesusooda ja seebilahusega kõrgel temperatuuril. Hiljem kindlasti rohkelt loputada ja tasakaalustada siid happelise keskkonnaga (äädikalahuses).

Puuvill 

Baumwolle, cotton (Bw CO) Kasvab Lõuna- Ameerikas, Aafrikas, Kesk- Aasias.

Puuvill ei olnud Euroopas pikalt tuntud. Algselt räägiti legende puude otsas kasvavatest villakutest (Baumwolle). Tegelikult saab puuvillakiu teekond lõngaks alguse taimekupras seemneid ümbritsevast peenest tselluloosikiudude kogumikust.

Puuvilla sorte ja töötlusi on erinevaid. Parimaks peetakse Egiptuse ja Pima puuvilla (pikad, ülipehmed ja peened kiud). Puuvillakiud on üldiselt tugevad ja vastupidavad, märjaks saades nende tugevus kasvab. Töötlemisel peetakse silmas, et mida tihedam on ketrus, seda kvaliteetsem ja kauemkestvam on materjal. Seda võiks jälgida ka puuvilla kudumismaterjaliks valides.

Puuvillane lõng võib nii kokku tõmbuda kui välja venida. Kokku tõmbub ta pesus ja välja venib kandmisel. Aja jooksul kokkutõmbumine väheneb, kuid vormi hoidmine jääb kehvaks. Puuvillakiud on suhteliselt jäik. Tihe, mitmekihiline lõng, millel ei ole tugevat keerdu, on omaduste poolest pisut vähem jäik, kuid ei hoia samuti hästi vormi. Ketramisel ja korrutamisel ei saavutata alati lõngas tasakaalu, seetõttu võib kudum jääda kiiva hoidma. Peale viimistlemist (või spetsiaalselt valitud koekirjade kasutamist) saab kudumi vormi parandada.

Puuvillase eritöötluseks on merseriseerimine. Selle käigus saavutab lõng särava ilme, muutub vastupidavamaks ja paremini värvitavamaks. Merseriseerimise käigus töödeldakse kiude seebikivi lahuses, kus kiud paisuvad jäädavalt ja muutuvad sirgeks. Selliseid kiude kokku kedrates saab särava, tugeva puuvillalõnga.

Puuvillatööstust peetakse keskkonnaohtlikuks tootmisharuks, kus kasutatakse palju loodust saastavaid väetisi, putukamürke, kemikaale. Tundlikuma nahaga inimesed võivad seda puuvillaseid tooteid kasutades tajuda. Ökopuuvilla märgistus näitab, et puuvilla tootmisel ja kasvatamisel ei ole kasutatud kemikaali. Näiteks Green cotton märgisega puuvill on pestud loodusliku seebiga Orgaaniline puuvill kasvatatud maheviljelemise põhimõttetel -vähemalt kolmeaastasel mahepõllul.

Lina 

Lina (LI, FL) 

On üks iidsemaid kiutaimi. Lisaks tselluloosile sisaldab lina ka ligniini,mis annab kiule iseloomuliku värvuse (hallist rohekaspruunini). Kiu värvimine ei ole lihtne, kuid ta on väga hea värvi hoidja.

Lina imab niiskust ja talub päikesevalgust paremini kui puuvill. Kemikaale talub lina vähem ja kulumiskindlus on väiksem. Lina kiud on eriti tugev, märjalt suureneb tugevus veelgi. Lina juhib hästi soojust seetõttu tundub nahal jahe. Tänu siledale kiu pinnale on linal ilus läige, mida rohkem lina kanda ja pesta, seda pehmemaks ja kenamaks ta muutub. Täislinane lõng on jäik ja raske, pigem kasutatakse lina segatuna teiste kiududega.

Ma ei olnud juba pikalt käinud käsitöise sisuga reisil ja võimalus Rapla rahvaga seda koos teha pakkus mulle headmeelt. Natukene peab puhkama, sellest olen ma aja jooksul aru saanud. Käsitööettevõtjate külastamine on väga hea puhkus. Peaaegu sama hea kui kusagil muuseumides ja galeriides päevade veetmine. Eks maitsed ole erinevad.
Hiiumaa oli ikka sama koha peal, kus vanasti. Polnud külas käinud juba vaat et kümme aastat. Hiiumaa oli ikka sama ilus, ilusamgi veel. Ja see, kuidas saare peal aeg seisma jääb oli tajutav ka meie pöörasest kohtade külastamise tempost hoolimata. Mina sain lõpuks oma tunni Orjaku sadama muuli otsas puhast meretuult ja suhtelist üksindust, seega olin rahul. Suhteline üksindus tähendab seda, et käimas oli Tuulekala festival ning muuli otsa tulijaid oli teisigi, aga ikka mulle meeldis. Mandri-inimesena jäi vaid soovida, et oleks meil Märjamaa külje all kasvõi viilukene seda merd ja vaatevälja...

Käsitöö hakkas silma juba sadamasse jõudes. Suurest käsitööpoest püüdis sõber Ulvi tekstiilist kala. Kala oli nii pikk, et peaaegu rinnuni. Olgu peale, läks riiulisse tagasi. Meeneks ostsin sealt paar puidust vidinat, sest kohalikku käsitööettevõtjat tuli ju toetada. Ei, tegelikult olid ikka asjad toredad, et ostsin. Väikese puuvurri peale oli Mettel väga hea meel ja puuliikide nimetustega joonlaud tekitas meie pere meestes väikese konkureerimise hetke. Mõlemad ju koolipoisid, üks veel metsakoolis.

Edasi viis tee meid lossibutiiki, kus sai lisaks muule maitsvat leedrilimonaadi mekkida. See oli tõsiselt meeldiv jook! Sealne käsitöötuba tekitas esimese mõtte, et mõis ja selline tuba oleksid kohad, kus elaks hea meelega kootud pits :-) Niisiis, lisaks merele võiks Märjamaa külje all olla ka mõni mõis, lisandus mu soovunelmate nimekirja.

Käsitööpoode ja meistreid, keda külastada,  oli meie reisile palju planeeritud. Kohad olid väikesed ja otse loomulikult orienteeritud turistile, aga väga armsad  ja sümpaatsed.

Kohaliku Leader-programmi prouad tegid meile ka tunniajase ettekande kohalikust ettevõtlusest kui sellisest ning mulle jäi hinge peale paar asja. Üks neist oli see, et väga hästi osatakse kohalikku pärimust ja omapära rakendada tootearendusse, kuid ekspordi koha pealt on arenguruumi palju-palju! Seda oli nii kahju kuulda, sest kolm suvekuud külalisi ei saa ju ometi piisavat sissetulekut tuua. Pean silmas just loomemajandusettevõtjaid ja käsitööinimesi. Ja see teine asi, mis hinge peale jäi, oli majandussektorite sissetulekute võrdluse "exceli-pirukal" nähtud number, mis käis loomemajandusettevõtjate kohta. See tegi mind kurvaks. Tõsi on- koht, millest saab niipalju inspiratsiooni ja mille põhjal teha suurepärast tootearendust võiks tuua sisse enam!

Usina pildistamise asemel nautisin kõike, mis silma jäi. Kaasa võtsin meeldivaid mälestusi ja paar pilti siiski klõpsisin. Kõige hämmastavam koht, mille suhtes ma siiamaani ei saa aru, kas see meeldis mulle või hoopis vastupidi, oli Hiiumaa Eiffel ja tema ehitaja. Respect, millises koguses mees suudab omi mõtteid teostada, aga vahepeal tabasin end küll mõtlemast, et kui pikk see samm geniaalsusest hullumeelsuseni ikka oli? Positiivne oli aga see, et korralikult keerelnud peavalu jäi nende puu-pöörasuste vahel hoobilt järele...
Reisi viimaste külastuste seas oli Hiiu Villa vabrik ja pood. Kuigi meie peale peremees väga pikalt juttu ei kulutanud, olid tema laused väga hoolsalt lihvitud killud-pärlid. Tore oli. Tõsimeelse käsitöö-eestlasena, kes kannab ka praegusel aastaajal toas villast sokki, ei pidanud paljuks osta Hiiu Villast omale punase viltkübara. Sel aastal, jaanid kohe ukse ees, enam vist kanda ei sobiks, aga edaspidiseks olen siis hästi varustatud. Väga hea kvaliteediga olid seal vististi kõik esemed, mida müüdi.
Mulle meeldis, et kogu reisi vältel oli meil kaasas jutukas giid. Saare mõne nurga kohta tekkis kohe teine pilt ja kohalike olude ja inimeste kirjeldamise tõttu sain emotsiooni, mis on midagi muud, kui ise lihtsalt saarele külla minnes. Vahemaad olid väikesed ja seda oli ka Tuulekala Festival, kus me oma reisi lõpetasime. Koju tulin rõõmsalt puhanud peaga ja tegemata töödest ei ole suutnud veel tänasekski omale paanikat taas üles tõmmata. Viimasel pildil autoportree Orjaku sadama kividel.

mittekorrektne ja korrektne äärepitsi lõplik viimistlus

Tänase postituse alustuseks leia kõrvaolevalt pildilt kaks erinevust! Leidsid? Kummagi salli äärepitsi välisserv on siinkohal tähelepanu all! Vasakpoolne on viimistlemata, parempoolne viimistletud sall.

Kõigepealt ma ütlen kaks asja, enne kui jutuga edasi lähen. Esiteks- äärepitsi lõplik viimistlemine on oluline! Haapsalu pitsikeskuse naised panevad seda alati nii mulle kui teistele kudujatele hinge peale.

Teiseks- ma ei ole sellest patust prii, et kõik minu sallid, alates esimesest, oleks laia maailma läinud just sellistena, nagu parempoolne sall pildil! Häbilugu, eksole. Ma ei pidanud aastaid tagasi seda üldse mitte nii oluliseks nüansiks, aga nagu näha, inimene õpib ja aastatega muutub ka ilumeel. Vasakspoolse salli serv ei tundu mulle praegusel hetkel üldse OK. Seega tunnistan enda arenemisvõimelisust, tunnen piinlikkust varasema mittekorrektse töö pärast ja võtan nüüd asjast otse rääkida.

Haapsalu salli viimistlemine toob esile pitsi ilu. Alles raamile või nõeltega venitusse pannes näeb tegelikult, kui suur on sall, kuidas mustri kudumine on õnnestunud ja kui ilus tegelikult on suur tehtud töö! Salli kuivamine käib tavaliselt kiiresti. Mõned tunnid ja tundub, et ongi kõik. Tegelikult võiks pitsil lasta siiski kuivada üleöö või vähemasti 6-7 tundi. Nupud ja paksemad kohad hoiavad niiskust kauem ja nii pikalt venituses olles saab villane korralikult käsutatud, kuidas ta edaspidi end hoidma peaks. Villasel on mälu, ta jääb end vormi hoidma. Teistsuguse loomuga materjalid, puuvillane, siid või sünteetika- neile venitamine nii põhjapanevalt ei mõju.

Peale salli raamilt mahavõtmist avaneb äärepitsi servast vaatepilt, mis on pildil vasemal. Olenevalt raamipulkade läbimõõdust on sakitippudes augud ja kahekordselt loodud serv on pika sirgena pinges. Tugevama venitamise korral on sakitipud nagu Eiffelid, Haapsalu naiste kõnepruugis nagu nisad teravad. Ühe kena ja suure töömahuga salli puhul ei peeta seda mitte heaks ja korrektseks.

Kuidas siis saada ümarate silmustega välisserv? Asja mõte on, et välimise serva silmused korjatakse ükshaaval vardale ja kergelt niiskust andes vormitakse taas ümarateks. Mina olen seda aja jooksul teinud kahel viisil.

Varem korjasin ma korraga ühele pikale kampsunivardale salli otsa ja serva silmused ning teisele vardale teise otsa ja serva. Tekkis paras pusandik, kus varrastel olevaid silmuseid kergelt sõrmeotstega kastsin ja lasin siis kuivada. Siis võtsin vardad välja ja ükshaaval kohendasin iga sakki. See ei olnud tegelikult teab, mis mugav viis ja tulemus ei jäänud ka alati maksimaalselt hea. Seega tuli leida uus, mugavam moodus.

Tänasel päeval on minu äärepitsi viimistlemise tööde järjekord selline:

• Ma võtan tavalise sukavarda, ajan sellele silmus-silmuse haaval umbes kuue saki jagu äärepitsi välimist serva. Iga saki silmuste vardale saades sakutan korraks neid ka ühepikkusteks. 
• Kõrval on kausike, milles paar supilusikatäit vett ja selles olev salvrätt. Salfakat katsudes saavad sõrmed just nii parasjagu märjaks, et oleks piisav, aga mitte liialt. 
• Niiskete sõrmeotstega tupsutan vardal olevaid silmuseid. Tupsutan iga saki vardalesaamisel sakkhaaval.
• Korraks mudin vardal olevaid silmuseid, aga mitte liialt palju, et viltida. Pigem ikka, et kergelt vormida. Silmuste piklikuks venitamise jäljed kaovad silmanähtavalt.
• Tõmban varda silmustest välja ja eraldi sakutan igat äärepitsi sakki kolmes suunas, et ta oleks nüüd täisnurkne ja kenasti ümara servaga.
• Jätkan sama järgmise sakigrupiga.

P.S. Salli venitades pista raami piid (või nööpnõelad, kui venitad tasapinnal) esimese ehk ülesloomise rea tagant, mitte läbi üksiku silmuse. Nii ei veni üks silmus ilmatuma pikaks ja pinge saab antud ikka kogu sakitipule.

P.P.S. Salli venitusse pannes vaata, et iga sakitipp jääks salli suhtes täisnurga all. Nii ei teki poolvildakaid sakke, mida hiljem jonksu saada on väga raske. Nurkade venitamisel on see teinekord keeruline.

Peale äärepitsi lõplikku viimistlemist vajab sall aega rahunemiseks. Kindlasti muutuvad tema mõõdud (kui ei usu, mõõda pinges salli raamil ja pingevaba salli paari päeva möödudes. Võid üllatuda!). Meistrite tarkus on lapata sall peale lõppviimistlust pikkupidi sakk-saki haaval kokku ning siis kokkuvoldituna panna padjavirna alla. See padjavirn on mulle alati mõttena kangesti nalja teinud, aga asi on tõenäoliselt selles, et kraasvillasest pitsipind saab nõnda käsu ennast fikseerida ja edaspidi hoida hästi vormi.

Loodan, et tänane postitus ei tundunud lihtsa targutamisena. Loodan, et noppisid endale siit iva. Äärepitsi ilu juurde tagasi tulles, viimistletud serv on ikka tükki ilusam, eksole? Ei ole enam seda pingutamise maiku asja juures. Olgu siis otseses või kaudses mõttes :-)

Teinekord vajab mõte tuulutamist ja täna jalutasin Märjamaal mööda peatänavat ning külastasin kahte kohta, kus ehe kohalik käsitöö elab. Märjamaa on pigem väike ja vaikne alev, seepärast ei saa me kuidagi ülemäära kunsti-, käsitöö- ja muude sarnaste kultuursete kohtadega laiata. Võib-olla on Tallinn ja Pärnu liiga lähedal, võib-olla on inimesed liiga rahulikud?  Isegi kohvikuid on... vaid üksainumas, kui paari pubi mitte arvesse võtta. Kuhu siis Märjamaal kiigata, kui otsid kingitust, käsitöötarbeid või tahaksid osta kohalike meistrite töid?

Märjamaal on Airi Evestuse Lapibutiik. Lapibutiigil on leht ka FBs ja Pärnu mnt 67 majas võtab pood-töötuba terve teise korruse. Mul oli hea meel näha, et viimasest külaskäigust on sealne kaubavalik veelgi rikkalikumaks muutunud. Kui kohalik õmblusinimene vajab midagi, ei pea ta üldse kaugele sõitma, Lapibutiigist saab vajaliku kätte, ma usun. Lisaks on seal rikkalikult Airi tehtud lapitöid, meeneid ja muud, heegelnõelu ja vardaid ning pisut lõngu leiab ka. Airi on tubli õmbleja, tema käest saab erinevaid õmblemis- ja lapitöid tellida.
Alevi teises otsas, minu elukohast vaadatuna, on Märjamaa Käsitööpood. Sellesse poodi ma ei olnud varem jõudnud. Õigemini poe algusaegadel ei läinud meelega, sest pole kurvemat asja, kui pooltühi pood. Vahepeal lendas mööda lausa mitu aastat ja täna külastades olin rõõmus, et sisse astusin. Kauplus asub Pärnu mnt 87 ja ka sellel poel on oma lehekülg FBs. Kes kauplust otsib, siis tuleb kiigata selle hoone sisehoovi
Mulle jäi silma vägagi viisakas lõngalett ja käsitöövalik on suuremas osas pigem kohalikku päritolu. Kes otsib kohalikke kudumeid, kaltsuvaipu, puutööd või tikandeid, astuge kindlasti läbi. Vardaletis on peamiselt Pony tootemark, kuid sain ka tiba targemaks- Novita kasepuust sukavardad on väga priimade otstega, neid plaanin proovida pitsikudumiseks.
Kaupluse ühe seina võtavad enda alla lõngavarud, käsitöö jäi küll pildistajal peamiselt selja taha... Letilt leiab näiteks Vigalast pärit Ilona Pappe tehtud tikitud käe-ehteid ning prosse, mille kindel omanäoline käekiri ning värvilahendused mulle muljet avaldasid. Prossid kahjuks pildile ei saanud, aga need olid kenad. Arutlesime müüja Piretiga, et kogu lugupidamise juures Muhu tikandi vastu, on midagi muud tikitud ehetel väga värskendav näha. Ilona tööde juures kangastusid mulle pigem Mehhiko ja sealne värvirõõm.
Märjamaal leiab veel käsitööd Rahvamaja piletipunktis, kus kohaliku käsitööringi naised omi töid müüvad. Need on põhjaliku hoolikusega tehtud ja alati, kui ma kinno lähen ning piletit oodates riiuleid silmitsen, mõtlen, milline hool ja aeg on neisse asjadesse pandud! Väärikat kinki otsides tasub Rahvamajja sisse astuda, isegi olen sealt kindaid ostnud. Ei saa öelda, et ma kududa ei oskaks, aga on töid, mis minu tehtutest näevad välja kenamad ja mille kaunistused on nutikamad.

Miks ma siis täna jalutasin ja mõtteid mõlgutasin? Sellepärast, et olen aru saanud- ma ei mahu oma tegemistega ammu enam koju ära ja kena väike pitsituba on Märjamaal täpselt puudu. Jalutanud läbi terve Märjamaa pika peatänava, põiganud nii mitmessegi kohta sisse, et uurida ja pärida ning maad kuulata, sain ma aru, et üüripinna leidmine ei ole kerge. Kinnisvaraportaale ma külastan nagunii reeglipäraselt. Küll mulle meeldiks, kui head lahendused mind ise leiaks, aga hetkel on see vist väga lihtsameelne soovunelm.

Et kõik ausalt ära rääkida, sain esiteks aru, et blogimajanduse aeg on omal moel otsa saamas. Ei, mina ehk isegi viitsiks kirjutada, aga uuema aja mood on vaid pilte lapata, mitte lugemisega aega raisata. Seejärel jõudsin arusaamale, et kui ma ei proovi vooluga kaasa minna, ei saa ma kunagi teada, kas see mullegi meeldida võiks. Kolmandaks sain aru, et ma pean ennast kuidagi jõulisemalt distsiplineerima, kui tahan olla sotsiaalmeedias nähtav. Kõik kolm mõtet kokku viisid mind neljandale ja kõige hullemale- ma pean tegema konto Instagramis! 

Väike pilk eelmisse nädalasse. Päevikuna üles tähendada mulle meeldib, fotode tegemise rõõmu pole veel leidnud. 75 päeva on muidugi aega seda veel leida. Piltide pealt vaatad ja ei saa aru, kuhu kadus kaks nädalat!?!

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!

Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...
Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar

Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.

Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar

Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar

Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.
Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.

Pöörane ja põnev on olnud selle aasta juuli, lõpp kohe eriti. Iga päev jääb longalangi kontole Instagramis kui päevikumärge. Oled teretulnud liituma, sest kavatsen jätkata

Suvi on selline aeg, kus peab end natuke tuulutama. Minu eilne tuulutamine toimus küll pöörase kuumuse kiuste, kuid mõisa siseruumid ning korralik konditsioneer autos päästsid päeva. Jäneda Mõisas ei olnud mina varem käinud ja elamus, millega koju jõudsin, oli väga positiivne. Jäägu pildirida allpool seda päeva meenutama. Tänan küllakutsujaid ja Ulvit ning Irenet mõnusa seltskonna eest.

Jäneda Mõis

Tee mõisa juurde viib mööda võimsatest maakivihoonetest, kus leiab nii Musta Täku Talli kui ka teatrietendustele mõeldud suure maja

Tore algus päevale- giidi haarav jututund Jäneda mõisaga seotud isikutest, eriti Maria (Moura) Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist. Mina olin lummatud!

Kohvitund erilises, võimsate trofeedega toas. Diivanil tunneb end hästi Kristiina Nemirovitš-Dantsenko

Jõulised maalid kohaliku ettevõtja, arhitektiharidusega härra Harald H. Grave väljendusvahendina.

Rõdult avanes vaatepilt väärikatele pargipuudele. Pilditegija kõrval oli sein, kuhu Arnold Rüütel varases nooruses oma nime kraapinud oli ning torni kohal kõrguval korrusel on leidnud oma koha Urmas Sisaski muusikatähetorn

Peale lõunat jätkasime oma ringkäiku Musta Täku Talli teisel korrusel vaieldamatult suurimas käsitööpood/näitusesaalis, kus olen käinud

Asjalikku niplamisejuttu kohaliku Loometöö MTÜ vedajalt Luule Nurgalt

Lapitööseltsi suur ja muljetavaldav aastanäitus täitis kogu ruumi

Lisaks jõulistele väljendustele võis näha tõeliselt imepeeneid ja meisterlikke töid Elle Ikävalkolt. Neid peab ise nägema, pildid ei anna edasi seda tundelisust ja nüansirikkust

Jõulised olid ka kohapeal leiduvad "rekvisiidid"

Kristi Tederi pilt Ado Vabbe ainetel. Väga muljetavaldav!

Kõikidele toredatele seltsilistele soovin rõõmsat meelt, jaksu ja loomeindu!

Olen otsustanud, et sellisel kujul nagu aastaid Haapsalu salli kursuseid tegin, saab veel vaid kahel korral. Need kaks korda leiavad aset septembris Märjamaal ja oktoobris Tallinnas. Osaluse saab osta LõngaLangi netipoe Longalangi.com kursustel lehelt ja kui alloleval fotol klikid, saad sinna ka otse.

Kui tead veel kedagi, kes kindlasti tahaks osaleda, anna talle märku või kui ise ei ole kursustele jõudnud, ole nobe ostma, kohti on piiratult (eriti Märjamaa kursustel, kus ruumi on seitsmele).


Sellelt kursuselt saad:

• Põhjaliku selgitustega õppematerjali, millel on videotugi ja lingid erinevatele lisamaterjalidele.
• Oskuse kududa Haapsalu sallile iseomaseid nuppe. Saad erinevaid nippe nende paremaks moodustamiseks.
• Oskuse luua ja maha kududa silmuseid traditsioonilisel venival moel.
• Oskuse valida lõngu, töövahendeid ja koekirju.
• Oskuse arvutada äärepitsile vajalikke silmuseid, kududa äärepitsi ja õmmelda see korrektselt salli põhiosa külge.
• Teadmisi ja nippe villase pitsi viimistlemise, hooldamise ning säilitamise kohta.
• Põhjalikku tagasisidet ning kõikide tehniliste nüansside läbitegemisel personaalset abi ning ettenäitamist.

NB! Kursusel osalenutele on nõustamine ja abi edaspidi alati kättesaadav ning tasuta!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada aastast 2010. Ma olin siis tulipalavasti pitsikudumisse armunud ja kannatasin töötamist nonstop, nii öösel kui päeval. Asjaliku inimesena olin ma palgatööl politseimajas ja registreerinud end FIEna, sest oli ilmselgelt näha, et hobi, mis oli hakanud elu ja tööd segama, teeb varsti sellele viimasele üks-null ära. Vaikselt valmistusin, ise kangesti ebakindel ja isegi hirmunud olles, käisin end koolitamas ja otsisin impulsse. Koolituse käigus, Käsitööga Tööle 2 nimeks, sai külastatud mitmeid käsitööettevõtjaid ja vaadatud, kuidas inimesed sellel rindel elavad. Tundus, et päris kenasti elavad! Ütleme nii, et otsusekindlusega ei ole mul elus probleeme olnud, kui on tunda, et kindel maa kasvõi ühe varba all olemas on, ma suudan selge peaga toimetada ja kindlale pinnale ujuda. Siis ma osustasingi- adjöö palgatöö, olen iseenese peremees! Okei, see olgu tänase postituse proloog, sest tegelikult ma tahan rääkida, kuidas ma kohe päriselt enesele töö KOHA nüüd teinud olen.

Viimased aastad oleme perega elanud kahetoalises korteris. Ei saa öelda, et ruumiga oleks laiata, aga vähemasti ise kütta pole vaja ja hea väike pind koristada. See on ka ainus lohutus, sest mingil hetkel hakkasid isegi koristamist (kuigi ma seda võimalikult harva harrastan) segama kastid, kotid, juurdeehitatud riiulid. Paganas! Kõik kohad minu käsitöökola täis. Sellistel juhtudel ei ole ju kellegi teisega pragada ka- kesse tegi?... ise tegi! Lisaks olid segi öö ja päev, kodutööd ja raha eest tehtav töö. Ööpäevad hakkasid kuidagi korduma, painavalt sarnastena teinekord, stiilis "Kinder-Küche-Knitting-Kinder-Küche-Knitting" ja tuba oli kogu aeg lõngatolmu, poolikuid töid ja muud häda ning viletsust täis+ pidev stress, sest oli tunne, et midagi ei saa tehtud, kuigi müttan küll. Kinderid ja Küche on täitsa okei, aga kui iga liigutuse ette ja taha käib ka knitting (vanasti naishingedel oli küll Kirche, tean-tean, aga asendasin selle meelevaldselt praegu), Küches on laud seda knittingut poolenisti täis ka pere söögiajal ja Kinderid saavad riielda või peavad seina ääri mööda käima, kui üks knitting näiteks oma pühaduses ruumivõtvana kuivab- no see ei ole normaalne! Võtsin siis taas mõtelda neid mõtteid, mida 2010-2012 sai mõeldud. Et võiks olla oma koht käsitööle! Äkki läheb olemine klaarimaks...

Sedapuhku tuli otsustamine kuidagi sujuvalt ja rahulikult. Alles suve algul käisin ringi ja vaatasin, kuidas Märjamaa käsitöötegijad endale kohad on sisse seadnud. Oma käigul astusin sisse ühte majja, kus ma käsitöötoa rentimise mõttega olin juba 2011 ukse taga kraapimas käinud. Tookord oli mul indu ja särtsu palju enam, mõtted särisesid mu soengu all, plaanid olid suured ja värvikad, aga... aga ruume ei olnud! Kenas ja mulle meeldivas toas oli toona ruloodega kauplev ettevõte ja teised toad, mis vabad, olid liialt suured. Täna võin öelda, et vähemasti aastaks on sellelesamale toale, mida tahtsin, mul käpp peale pandud!

See maja on üks väga eriline maja, mul on sellega palju pistmist olnud. Kui ma olin laps, ütleme et teismeline, käisin sellest majast mitu korda mööda teadmisega, et mul saab sellega veel pistmist olema. Mil moel, polnud aimugi, aga kõhutunne rääkis. Kahekordne puumaja, Märjamaa peatänava ääres, vanasti oli seal lausa külanõukogu või juba siis vallavalitsus, ühesõnaga midagi säärast. Läks omajagu aastaid ja juhuse tahtel olin aastal 2000 haiglas koos ühe politseiniku prouaga. Tema rääkis, et näe, konkurss klienditeenindaja ametikohale sellessamas majas, nüüd siis juba Märjamaa politseimajas. Hmm, väga põnev uudis mulle sobival ajal, sest õmblusliinil töötatud poolteist aastat olid mulle tõsiselt pinda käima hakanud ja kohati tundsin end masina osana. Kui ma haiglast koju sain, oli konkursi tähtaeg küll läbi, aga ma astusin siiski julgust kokku võttes sisse ja natuke naljakalt esinedes läbisin nii vestluse kui olin ka tausta poolest sobilikem kandidaat. Vangivalvuri pooliku kõrgharidusega massõmblejast sai sujuvalt 11 aastaks korralik politseiteenistuja. Selles samas majas asus mu töökabinet pea viis aastat, ja need aastad olid päris head ja põnevad! Selles majas leidsin ma oma suure armastuse, tänase abikaasa ja ma arvan, et pole kunagi kellegi seltsis rohkem naernud, kui toonaste töökaaslastega koos. Olid ilusad ajad! Oi, tõesti olid! Nii, ja tänaseks olen ma oma kohvrid lahti pakkinud ruumis, kus siis töötas mu ülemus, piirkonna kõikse kõrgem politseipäälik.

Kohvrite lahtipakkimisele eelnes kõigepealt tõsine mõttetöö ja rahanumbritele otsavaatamine, et kas ma saan seda enesele üldse lubada ning kui pikas perspektiivis. Järgmiseks panin paika plaani, et kui asjad kibedamaks lähevad, kui ma arvan, siis millist liini ma peaksin oma ettevõtmistes piirama või lõpetama hakkama, mis pole kõige tulusam (no ma ju tegelen mitme netipoega, mis mitte tasuta ei ole jne jne). Aeg, aeg on see, mis palju maksab, sain taaskord kinnitust.  Ja siis haarasin pintsli ning kukkusin seinu võõpama!

Hea meelega jätan kirjelduses vahele selle osa, kus odavaimat, kuid siiski maitsekat sisustust otsides olin natuke hullumas ning palava ilmaga äraväsinuna juba kirusin ennast, et milleks see kulu ja rapsimine, Kinder-Küche-knitting on ka tore kombo, aga piisas korra selga sirutada ja silma ees kujutada, kuidas ma selles armsas majas OMA toas OMI asju teen ning KKK-kombo tundus taas kehveim variant ever. Tänaseks olen sisse seadnud peaaegu kogu oma toa, ka osa asju olen juba riiulitele laotanud, sest uuest nädalast muutun ma avalikuks naiseks. Kõik, kes tahavad, võivad sisse astuda ja vaadata elus pitsikudujat! Kui sisseastujad leiavad endale ka midagi ostmiseks, siis seda kauem on lootust, et elus pitsikuduja saab endale lubada luksust olla avalik naine ning ei pea KKK juurde tagasi pöörduma. Reklaamkõne, mida minu käsitöötoast saab, koos kenade klantspiltidega, saabub kas järgmises või ülejärgmises postis. Tänane oli sooja mõttega tehtud kokkuvõte, nagu enesele õlalepatsutamine, et kui midagi peab juhtuma, siis ta juhtub. Kasvõi seitse aastat hiljem. Kõhutunne ütleb, et olen teinud õige otsuse ja kahetoalises on õhk ka oluliselt hõredam. Ma hakkan nüüd tööl käima! :-)

P.S. Üks oluline asi veel. Ma olen otsustanud, et alates järgmisest nädalast saavad mu pühapäevad olema töövabad! Absoluutselt töövabad! Mitte üks silmus, mitte üks arvutikäivitamine sel eesmärgil ei toimu! Selle otsuseni jõudmiseks kulus mul 11 aastat. Peab ikka hea otsus olema, nii pikalt kaalutud, eksole :-P

20.juulil ei olnud mul veel lepingut, aga plaan ja kokkulepped olid küll.

Algul oli tuba ikka väga tühi ja võõras. Pesemata aknad ja väike Mette :-)

Kui saabusid esimesed kapid, tegi Mette harjaga nii kiireid ringe, et see ei pidanud vastu ja läks katki.

Ohtlik ja relvastatud. Või siis relvastatud ja ohtlik.

Üheksa-eurone laud ja kümme korda kallim tool. Laua lihvis väimees paljaks ja mina andsin talle uue kuue. Nüüd armastan lauda kümme korda rohkem kui tooli :-)

Abilised ja segajad. Kummutit ma ei osanud ise kokku panna. Või õigemini arvasin, et ma ei oska kindlasti...

Riiulid panin küll ihuüksi kokku, sest juhendis lubatud kaks töömeest oli komplekteerija unustanud pakendisse lisada

Väga esimene kola on saabunud...

Nii, aga nüüd ma rohkem pilte ei näita. See oli toa tegemise lugu. Ilusat ja valmis asja võib igaüks tulla uuest nädalast kaema Märjamaale, Pärnu mnt 37 aadressile või siis peab ootama mu järgmist postitust. Tänan tähelepanu eest!

Jätkates sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin, ütlen ma teretulemast kõigile! Minu pitsituba on olnud nüüdseks külastajatele avatud nädala. On käinud uudistajaid ja on olnud ka esimesed ostud. Mul on hea meel, et lõpuks on ka lõngavabrikud suvepuhkuse raske puhkamise lõpetanud ning lõngariiul on taas täiendust saanud ning uuest nädalast veelgi täiendust saamas.

Kui eelmine post lõppes kaunis lagedate seinte näitamisega, siis tänaseks on selgunud, et puudu on vaid üks riiul. Tugitooli kallite külaliste tarvis vinnasin täna kohale ning vooderdasin mõnusate soojade asjadega. Testisin ära, oli päris meele järgi kohe!

Mul on hea meel, et mitu inimest on iseloomustanud seda kohta sõnadega, et "pole üldsegi nagu pood!" Võtan seda siiralt komplimendina. Sest see ei olegi miskine pood. See on minu Pitsi Kodu. Selle nimeni jõudsime koos (nüüdseks siis endiste) Olustvere kursusekaaslastega, keda kutsusin nädal enne avamist improviseeritud klassikokkutulekule.

Jätkan piltjutustusega sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin.

Ka väga spartalikus ruumis töötasin juba augusti keskelt alates. Päev päeva haaval edenesin ja kohendasin. Ei usu, et niipea veel loen kohendamised lõppenuks, alati saab ju midagi teisale tõsta või paremaks teha. Arvuti ja vardakott on kohal-järelikult inimene töötab :-)

Kui tegemist on Pitsi Koduga, siis arvasin, et siseruumidesse võiks teha lausa 3D sildi. Koridoris saab külastaja välisuksest sisenedes teada, et selles majas, kus on kena riidepood, kaks juuksurit ja iluteenindus, elab ka pits! Vaja vaid kaks sammu otse ja siis paremale minna

Esimesed saabunud riiulid olid lagedad, mis lagedad, aga juba sai esimene sall raamile.

Maja välisseinale sildi tegemise jätsin küll viimasele hetkele jakahtlesin, kas olen ikka ise mihkel kujundama. Ajapuudus ütles, et ma olen sunnitud mihkliks olema... Värskelt prinditeenusest tulnud tahvel veetis vaid ühe õhtu korteris stardivalmilt

Hetk enne kallite külaliste saabumist. Tuba on juba nagu "päris"

Kuna selles ruumis ei ole rentnikud pikalt vastu pidanud, siis mul oli rõõm, kui külalised olid nõus minuga koos soovima, et mina võiks selle kombe küll murda. Pildi tegi hea sõber Monika Plaser, kellega me polnud aastaid silmast silma näinud...

Lisaks nõule tuli abi ka jõu näol. Olen rõõmus, et sildi kinnitas majale Janno Ruus, kes 2000 aastal mind samasse majja riigiametisse palgale võttis.

Tänan kõiki, kes tulla said ja tervitan neid, keda küll kutsusin, kuid hilise kutse tõttu tulla ei saanud! Ilmselgelt on mul väga mõnus olla...

Täna tervitab külalisi riiul sallidega ja riiul kudumistarvikute ja lõngadega. Muide, üks kast pildil on samuti viimistlust ootavaid salle täis. Päriselt ka, ma ei luiska. Vanemad kindapaarid seinal ootasid oma aega kodus karbis üle viie aasta

Kõikide tikkijate rõõmuks on looduslikult värvitud lõngu. Peale suve tuleb tunnistada, et... võiks isegi rohkem olla. Karpides on kerimata vihte võtta veel küll ja pada on ka kodus tulel. Ivikat ja Janikat tänan hea abi eest lõngavarude müümisel :-)

Osad raamatud tulid kodunt kaasa. Neid ei keela kohapeal lugeda, võin tassikese teedki kõrvale pakkuda

Mõnusaks lugemiseks on too täna kohaletoodud tugitool täitsa paras

Truu mannekeen kannab taas mu esimest, ütleks et ammu kootud pruutkleiti. Sellele lisaks on viimati kootud suur rätt. Lõngariiulist leiab mustrivoldikuid ja lõnga igale büdžetile. Valik täieneb juba uuel nädalal

Rauast asjad töötavad ka täna, vähemasti üks neist. Rõõmu tunnen nii külaliste poolt kingitud (minu lemmik)lilledest kui tõsiselt rahulikust vaatest.

Järgmine tööpäev algab vähem kui kümne tunni pärast. Loodan, et neid tööpäevi selles toas saab olema palju. Teretulemast kõigile läbi astuma!

Algajate pitsikudumiskoolitusi olen ma teinud aastate eest mitmel korral, kuid viimasel ajal vaid Haapsalu salli koolitustele pühendudes on need vaeslapse ossa jäänud. Ma usun, et on neid, kes tahavad ja armastavad pitsi kududa, kuid see ei pea ilmtingimata Haapsalu sall olema. Kindlasti on neid, kes peavad end päris algajateks ja uusi teadmisi noppida tuleb kasuks. Et siis teeks taas ringi Eestile peale alagajate pitsikudumiskursustega? Koolitus oleks ühepäevane ja väikeses grupis, et jõuaksin abiks igaühele. 

Ripskoes pitsikiri, mustrit kootud igal real, osaliselt üle ühe rea ning tööd ilmestamas nupud. Leiad need võtted pildilt?

Selle aastanumbri sees toimub pitsikudumise kursus algajatele Märjamaal 02.detsembril ja Tallinnas, Männikul 10.detsembril, mõlemas kohas kell 11.00-15.00. Grupis kuni 10 kudujat, Märjamaal kuni 5 kudujat.

Koolitus on mõeldud algajale pitsikudujale. Ka kõige vähemate teadmisetega ei pea osalemist kartma. Kursuse käigus valmib proovitöö jõukohaselt valitud koekirja järgi.

Mida teeme, mille pärast tulla? Sellelt kursuselt saad:

• teadmisi erinevate töövahendite, materjalide ja lõngade kohta
• oskuse lugeda mitmesuguseid pitsikirjade skeeme
• teadmisi erinevate pitskudumi alustamisvõtete kohta
• teadmisi pitsi viimistlemisest, pesemisest ja säilitamisest.

Praktilise ülesandena proovime villase lõngaga pitsi kudumist, harjutame õigeid töövõtteid. Tööle järgneb analüüs. Soovijad saavad head nõu ka Haapsalu salli nuppude kudumiseks.

Kohapeal on olemas erinevaid lõngu ja vardaid, kuid võid kaasa võtta oma lemmikud. Osaleja saab põhjaliku kirjaliku õppematerjali ja nõustamise ka edaspidiseks. Oled teretulnud osalema!

Märjamaa kursusele saad koha osta klõpsates alloleval pildil:

Tallinnas, Männikul toimuvale kursusele saad koha osta klõpsates allpool asuval pildil:
Männikule kohaletulemiseks saadan meiliaadressile ka täpsemad juhised.

Aasta tagasi, natukene rohkemgi, lõpetasin Olustvere kooli. Sellesse aega jäi üks sallimuster, mis on väga ilus ja romantiline ning mida ma olen lubanud kudujatele jagada. Kui ei ole tulist ruttu tagant sundimas, on imelihtne lihtsalt asju ootele panna ja nii läks ka selle kirjaga. Aga täna, lõpuks ometi, siit ta tuleb!

Sall Ingridi kirjaga

Kes on juba vilunumad pitsikudujad, võivad selles sallis ära tunda roosikimbumotiivi, mida kasutasin. See muster jäi mulle kunagi ammu silma kui lehitsesin Shetlandi sallikirjade raamatut. Seda kasutades ma ühtegi salli küll valmis ei teinud, aga nagu mõne lauluga, mis kummitama jääb, oli ka selle mustriga. Mitmel korral mõtlesin ta peale, võtsin aga jälle riiulist raamatu ja vaatasin talle otsa. Kui mõnele mustrile nii palju mõelda, võib juhtuda, et leiad sellele koha ka oma töödes.

Ingridi kirja kokku pannes oli mul konkreetselt mõttes inimene, kes on minu silmis pigemini romantilise laadi riietuse kandja, väga naiselik ja kelle teadmiste varasalv on rikkalik. Kui teadmistest rääkida, siis pean silmas neid, millega õpilased Olustvere koolis rahvusliku käsitöö suunal kostitatud saavad. Ühesõnaga- ma kirjutasin rikkaliku pitsikirja tänutäheks kõige antu eest oma õpetajale Ingrid Uusile ja panin paberile just sellise pildi, nagu ma arvasin temale sobivat. Esimene sall, mis selle mustriga tehtud sai, oli meie kursuse lõpukingiks aasta eest ja otseloomulikult oli see sall ilus tumepunane. Meile, õpilastele, ei jäänud märkamata õpetaja üks lemmikvärve ja kuna see juhtumisi on ka minu praeguse eluperioodi favoriit, siis kududa sellist salli oli puhas mõnu ja rõõm. Kes Ingridit tunnevad, on ju see muster temalik? Ja kes seda mustrit kunagi kuduma hakkab, siis teadmiseks, et kiri on loodud ülimalt positiivsete mõtetega, sisaldab sadamiljon ühikut plussmärgiga energiat.

Salli üleandmine, Ingrid Uus seisab paremal. Värviga läks vist täppi :-P

Mulle meeldivad sallikirjad, mis on üsna "jutukad" st tühja pinda pole teab mis palju planeeritud. Teinekord on sellega oht ka, et sall saab liialt täis kuhjatud. Selle kirja puhul pidin ma tegema mitu versiooni. Üks neist sai nii nupurohke ja tihe, et sall oleks seisnud nagu pulk, teine tundus jälle kuidagi tasakaalust väljas olevat. Kustutamist ja kombineerimist selle kirjaga jatkus, aga ma leian, et tulemus oli vaeva väärt. Kui tavaliselt mu sallid jäävad lõngakulu poolest sinna 80-90 grammi vahele, siis see sall on sajagrammine ja natuke veel pealegi. Nupud, ikka nupud, mis muud!
Olen tihti maininud, et mulle meeldib pitsikirjades püüda leida ja kasutada ümaraid vorme. Lihtsat triipu või rombi teha pole mingi kunst, kiri lopsakalt ümaraks ajada on aga põnev ja keerukas, vähemasti minu jaoks. Mulle meeldib see nuppudest veinjettidest raamistik, mis roosikimpude ümber  lõpuks paika sai. Meenutab natuke vanaaegseid uhkeid tapeedikirju või... midagi säärast mu mõtteis oli. Rikkalikkus, see oli võtmesõna!
Nupusõbrad, romantilised hinged, julged kudujad! Kõigile on Ingridi kiri nüüd kättesaadav ja olen tänulik, kui viitsitakse ette võtta. Rõõmsat vardajooksu! Mustri saad kõige lihtsamini allpoololevale pildile klõpsates, see viib su otse longalangi.com poe mustriostu lehele.

http://longalangi.com/pitsikirjad-pdf/ingridi-kiri