Are you the publisher? Claim or contact us about this channel


Embed this content in your HTML

Search

Report adult content:

click to rate:

Account: (login)

More Channels


Showcase


Channel Catalog


Channel Description:

Oled jõudnud kirgliku käsitöölise blogisse! Teemad, milles võid lugeda ja inspiratsiooni leida ulatuvad peenest pitsikudumisest taaskasutusmaterjalist ehete tegemiseni.*I´m a passionated artisan! Love traditional lace knitting, crocheting and jewelry making. Welcome to my craft blog!

older | 1 | .... | 6 | 7 | (Page 8)

    0 0

    Minu taimedega värvitud tikkimislõngade kohver jõudis tagasi Soome mardilaadalt ning enamus tokke said pildistatud ning lisatud mu Etsy.com keskkonnas olevasse poodi. Peale seda, kui kaks päeva vaid pildistades, töödeldes ja fotosid ülesriputades olid möödunud, sain ma aru, et ei ole lihtsalt jaksu sama longalangi.com poega korrata. Et ei tasu seda vaeva ära... Selle mõtte lõpuks panin kokku mõned komplektid, kus üksikud tokid leidsid endale sõbrad ning viiekaupa nad kirjadega pakendisse said. Mõtlesin, et vaat kus, päris tore jõulupaki lisa!

    Ole lahke, vaid tänasest pühapäevani! Astu poodi ja leia endale või sõbrale mõnus tikkimislõngadekomplekt. Pühapäevast läheb see leht kinni, kui just enne komplektid otsa ei lõpe.
    Poodi saab allolevale pildile klõpsates



    0 0
  • 12/19/17--09:07: LõngaLangi on aastane
  • Kuigi käsitöörindel olen juba pea kümme aastat rassinud, seda siis FIEna, on täna aastane sünnipäev mu "beebil". LõngaLangi sai aastaseks.



    0 0

    Pühadetervitusi juba saabub postkasti. Päkapikud on mitu nädalat rassinud. LõngaLangi hõikab nüüd rõõmsasti, et pühaderahu võib kasutada e-poest 15% võrra soodsamalt kauba soetamiseks. Allahindlus rakendub kaubale kuni 24.12 ostmisel- selleks lisa enne makselingini jõudmist sinise tekstiga näidatud lahtrisse "said kusagilt vautšeri või kupongi?" sooduskood JOULUD Justnimelt ilma Õ-täheta, O-ga, siis toimib.
    http://longalangi.com/et
    Paki toimetan posti esimesel võimalusel, kuid saatmise ajakava peab küll teenusepakkuja juurest vaatama.
    P.S. Mustrid on ka odavamad, PDF-i läkitan postkasti esimesel võimalusel ja enamuse pühadeajast on mul arvuti käepärast
    P.P.S. Luksuslikke siidiseguseid pitsilõngasid on pakkuda mõlemat valget tooni, kuid laos on järgi vaid 1-1,5kg


    0 0
  • 12/23/17--03:50: Elumõnu kiri
  • Elumõnu kiri jõuab tänasest kudujateni.  Kõige lihtsam ja mugavam viis on see endale kudumiseks osta longalangi.com poe mustrite lehelt. Ava link ja ole aga lahke!

    Selle kirjaga salle sai tegelikult kootud juba varem ka, aga ikka juhtus nii, et kui sall sai valmis, leidus sellele ostja enne, kui ma fotoklõpsu ära teha jõudsin. Ilma fotota aga mustrit vormistada ei  saa. Olgu, saab, aga uuele kudujale tühipaljas skeem ei anna piisavalt infot. Ikka tahaks ju pilti ka näha! Nii ta läks, aga nüüd on olemas nii sall kui ka koekiri.

    Elumõnu kiri on minu mustrite kaustikus tegelikult üks varasemate hulgast. Kaustik sai alguse aastal 2012 ja see kiri on seal numbriga 21. Tol ajal kirjutasin ma mustreid kohati palavikuliselt ja ikka mitu tükki järjepanu. Ei hakanud isegi märkima, aga mõttes jäi meelde, et mõnest kirjas saab mitu versiooni hiljem teha. Puhtana arvutis neid ümber tippima pole ma kunagi nii tubli olnud. Kahjuks küll... Aga aasta 2017 viimase kirjana ta vormistatud saab.

    Selle pitsikirja tegin ma Ärma Roosi raamatu Elumõnu mustriteosas silma jäänud sukakirja nr 12 ainetel. Enne olin ma hulgaliselt vaadanud kindakirju ja nende najalt pitsimustreid teinud, see aga sai sukakirja eeskujul oma vormi. On mingi sarnasus, eksole?
    Nii suurt kirja sallile paigutada ei olnud lihtne. Sain aru, et motiiv võiks joosta mitte lihtsalt kõrvuti laotuna, vaid pigemini poole mustrikorra kaupa ning natuke diagonaalis. Midagi ei ole parata, selline toimetamine teeb kirjakorra suureks. Aga sall saab väljendusrikas, eksole?! Elumõnu mis elumõnu!





    0 0
  • 02/21/18--04:29: Kohtumiseni Tartus!
  • 03.märtsil toimuvad Tartus Pepleri 27, TRAKsi maja väikeses saalis kaks kudumishuvilisele  kasulikku kursust järjepanu. Esiteks neljatunnine kursus pitsikudujatele ja traditsioonilise Haapsalu salli äärepitsi kursus õhtuse kirsina tordil. Äärepitsi koolitusel osalejad saavad lisaks juurdepääsu 20-minutilisele õppevideole. Tule, ajame vardad sõlme! Uuri lähemalt ja regstreeru: LõngaLangi poes!


    0 0

    Jaa, sõbrad! Ma olen täiesti elus. See, mis pealkiri ütleb, on puhas tõde. Ma olen oma sotsiaalmeediale kulutatud aja piiranud väikeseks, täpselt nii väikeseks, et sellest aitab vaid Facebookile. Miks nii? Sest inimesed on Facebookis.

    Facebook on tore asi küll, aga ta on justnagu kiirtoit- hästi rammus, hästi intensiivne, aga toitaineid ei saa mitte muhvigi. FB on nagu kiire päevik- kaks lauset ja pilt, lopsti!, tehtud! Küllap seda oligi mulle viimastel aastatel vaja. Nüüd on aga selline tunne, et hinge peale on kogunenud nii palju asju, mis nõuaksid pikemalt kirjutamist, ja ma ei saa neid enam endale hoida. On natuke asju mis kratsivad hinge ja mida tahaks välja öelda, et kuulda teiste arvamusi ja siis muidugi on mustreid, mida peaks korralikult vormistatuna kudujatele pakkuma ning millega käivad kaasas lood.

    Viimaseks ajendiks, et tuleks end käsile võtta oli üks väga tore kohtumine pühapäeval Haapsalus, kui leidis aset Pitsipäev. Sel aastal olin ma esimest korda seal LõngaLangi letiga ja pika meenutamisega ei suutnudki välja mõelda, mis aastal ma üldse viimati laadal müüjana osalesin. Minuga tuli pühapäeval vestlema säravate silmadega noor naine, kui sain õigesti aru, siis ukrainlanna, kes on abiellunud Eestisse. Maria rääkis väga rõõmsana, et ta on lugenud mu blogi tõlkeprogrammi kaasates vaat et aegade alguseni tagasi. See hetk jäi mulle sügavalt meelde- teadmine, et olen kedagi suutnud inspireerida ning ta on võtnud vaevaks kulutada palju oma ajast, et piiluda minu (käsitöö)maailma. Keegi veel mäletab, et ma tegin kunagi taaskasutusehteid ja töötlesin kirglikult ümber prügi? Haaa, sellest on varsti vaat et kümme aastat, kui mitte rohkemat! Tema mäletas ja mul oli tõesti tore Mariaga vestelda. Kui Sa praegu, Maria, seda lugema juhtud, siis ma lehvitan Sulle mõttes ja ütlen tänusõnad! Vaat nii, kuna peale tema oli veel teisigi, kes leti ääres kelmikalt ütlesid "aa, ma teid vist tean teie blogi kaudu", siis neile pidin ma häbiga tunnistama, et see blogi, vaenelaps, on pikalt juba varjusurmas olnud. Liigagi pikalt.

    Ma ei ole kunagi matnud maha mõtet, et las blogi nüüd hääbub, ma rohkem ei kirjuta. Tegelikkuses on asjalood  nii, et olen märganud, et hoian end hoopis tagasi. Palju teemasid on viimasetel aastatel minu jaoks muutnud aktuaalseks ja ma tahaksin teinekord mõne koha peal lausa valju häälega nuriseda. Lootuses, et ehk nurisemise lugejad mõtlevad asjadele kaasa või arutlevad koos minuga, miks mitte ka vaidlevad vastu või kannavad sõna edasi. Kogu aeg on takistanud see, et peab olema usin töömesilane ja ööpevas on 24 tundi. Ei jõua kirjutamiseni, lihtsam on juua kaks tassi rahustavat teed ja teha omi asju. No näiteks tahaks aeg-ajalt nuriseda käsitööliste üle, kes autorikaitse kohta küll teavad, kuid seda millekski ei pea. Või siis isehakanud fotograafide üle, kes kirjutavad oma nime taha rammusate tähtedega "Photography" ja panevad näiteks üles üritusest 150 pilti, mis on must materjal- töötlemata, viletsa kompositsiooniga haltuurapildid. Ja muidugi käsitöö hinnast ja väärtusest- sellest võiks arutleda jätkuvalt, pikalt ja palju. Kui aus olla, siis ma põdesin käsitöölisena siin mõnda aega ka suurt madalseisu. Ka selliseid asju tuleb ette, sellest tavaliselt ei räägita. Toredatest ja eputamisväärsetest asjadest küllap juba tead kui oled minu või LõngaLangi Facebooki sõber. Edevus ei ole mind üldsegi mitte maha jätnud, olgu ajad, millised tahes. No ja toredatest asjadest võiks ometigi ju pikemalt kirjutada kui see "lopsti!, pilt juurde ja tehtud!" stiil annab.

    Et mitte esimesel korral nüüd end väga leili rääkida, lõpetan. Loodan, et see väike jäetud elumärk ei jää viimaseks. Et pidu jätkub, muusika tuleb lihtsalt taas valjemaks keerata.

    Foto: Merle Saulep, www.haapsalusall.ee lehelt


    0 0
  • 09/06/18--04:40: 10 aastat tagasi...
  • 10 aastat tagasi, just septembris alustasin ma nina toppimist Haapsalu pitsi asjadesse. Olles enne seda täiesti puhas leht, null-teadmistega, alustasin ma netiotsingutega ja muidugi ei jõudnud mitte kuhugi. Järgmiseks haarasin vardad, lugesin läbi Linda Elgase rätiraamatu juhendiosa, millest ma, tunnistan, ka eriti väga aru ei saanud ja asusin mühinal kuduma. Tulemuseks oli kolm kuud pungestamist, detsembriks valmis 170X170 mõõdus rätt ja sellele järgnes sallilaine. Nii ta läks. Miks ma seda täna meenutan? Ravelry.com, tore kudujate portaal aitab sellised asju meenutada :-)



    0 0
  • 09/08/18--02:27: ERKL aastanäitus Ajatus
  • Minu eilne päev oli väga eriline. Õigupoolest oli eriline terve see suvi, mil ma valmistusin Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidu aastanäitusele Ajatus oma tööd. Eile toimus selle näituse avamine.

    Minu rõõm oli suur, kui nägin, et ka kutsele on jõudnud tore pitsiline pall, mille tegin! Enne seda rõõmu oli suvekuude jooksul ümberotsustamisi, natuke meeleheidet ja kinnituse küsimist oma ideedele. Katta 2,20m ümbermõõduga kera pitsiga oli omamoodi lihtne ülesanne, sest pits, teadagi, on voolav materjal. Samas- kuidas leida just see õige kiri, see õige paigutus... see ei olnudki nii lihtne. Kuidagi läks nii, et pallile sai jällekordselt kasutatud Ingridi kiri. Rikkalik, natuke romantiline, väga nupurohke. 

    Eile, sisenedes Katariina kirikusse, tundus, et aeg jäi seisma. Mulle ei meeldi enam Tallinn, üldse kohe mitte. Selles kirikus aga unustasin täiesti, et olen linnas. Aeg jäigi seisma ja avanes AJATUS. 32 meistri poolt kokku pandud, päriselt ka täiesti ajatutest töödest. Hetk enne avakõne istusin vaikselt pimedas, tribüünil paljude külaliste hulgas. Inimesi kogunes.
    Veidike peale avamist liikusin väikesele rõdule ning vaatlesin töid ka kõrgemalt. Kuna valgus oli eriline, siis ma mõtlesin algul, et ei teegi pilte. Naudin pigem tunnet, mida tekitab vana, kõrge kirik ja selle hämar ruum ning meistrite tööd valgusvihkudes. Ühe klõpsu siiski tegin.
    Näituse kataloogi oma nime juurde kirjutasin järgmist: "Kaunist pitssalli vaadates ei saa kunagi olla kindel, millal see on kootud- kui just keegi ei ütle või materjal ei reeda. Traditsioonilised kirjad on kujunenud ajapikku- kunagi alanuna, siis ühe, teise ja kolmanda kuduja käest lisandusi saades. Pitsikuduja loob ajatut ilu. Midagi, mis ei ole kiirmood ja mis on kohe väga aeglane...  
    Mulle meeldib luua midagi, mis jääb ajas kestma ja hakkab elama omaenese elu. Peale pitssallide kudumise kirjutan pitsikirju. Kasutan universaalset keelt- kudumissümboleid. Kuduja teisel pool maakera ei pruugi teadagi, kus asub väike Eesti, kus ma käsipõsakil laua taga istun, kuid ta saab aru kasutatud sümbolitest ning ma saan temaga rääkida. Mind mõistavad nii 15- kui 90-aastased. Jah, tõesti! Paberilt kriipse ja kõverikke lugedes valmib kuduja käes kaunis Haapsalu sall."Ajatu! Tahaks siia lõppu lisada.
    Foto: Sandra Urvak
    Aga kuidas pall sündis? Kudumine, sellest ei ole midagi põnevat rääkida. Aga venitamisest küll. Alloleval pildil on aimata ehk kera suurus. Viimistlemine käis nõnda, et lauda ei saanud küll millekski muuks kasutada- nii suur oli see pall. Märjalt venitamist tuli teha, pits muidu ju kauniks ei saa.
     Korraliku naisena, kes austab Haapsalu salli traditsiooni, käisin üle ka kõik pitsi servad. Silmus silmuse haaval. Hoolimata segavatest ümaratest asjaoludest :-)
    Sõbrad, nüüd nägite selle pallikese "köögipoolt". Minge vaadake "paraadvormi" ka, pitsist olen ma kõik rääkinud. Ingridi kirjast juba varemgi. Katariina kirikus on lisaks rippumas 31 teist uskumatult ägedat pallikest. Näituse kataloogis on iga tegija mõtted oma töö ja Ajatuse kohta. Need on väärt lugemist ja kaasamõtlemist. Teiste meistrite tööd on täiesti vapustavad! Minge!


    0 0

    Kui käsitöö ei ole enam hobi, vaid töö, siis tuleb selle kõrvale võtta hobi. Korra juba juhtus, et hobist sai põhitegevus- aastal 2011 sättisin end käsitööettevõtjaks. Nüüd tundub, et ajalugu kordub. Võetud hobist, kui seda üldse nii nimetada võib, hakkab taas kujunema palgatöö... Mulle ei meeldi asjadest ette rääkida, aga tänase posti mõte on see, et kui Sa veel ei ole jõudnud Haapsalu salli või räti kursusele või siis äärepitsi kursusele, kasuta võimalust! Alates novembrist, kus hobist saab jällekord töö, ei ole mul võib-olla mahvi, et sama hooga kursuseid pakkuda.

    http://longalangi.com/kursused
    Foto: Reelika Rohuste


    0 0


    Kuna kudumise hooaeg on ilma igasuguse kahtluseta kätte jõudnud, siis valmis sai kaua tehtud, kaunikene- Ingridi kirjaga kolmnurkräti koekiri. Võta tassike kuuma teed, haara vardad ja koo üks tore allservast alustatud kolmnurkrätt. Ilma ühegi äärepitsi õmblemiseta, muide. Sa ei pea piirduma vaid ühe rätiga, mustreid leiad allolevale lingile klõpsates teisigi!
    http://longalangi.com/pitsikirjad-pdf

    Foto: Sandra Urvak


    0 0

    Tänase postituse tegemine võttis aega paari nädala jagu. Mõtlesin ja olin, harjusin taas oma argieluga. Just niipalju aega on tarvis, et üks mittereisija tuleks tagasi oma tavapärase igapäevaelu juurde ja nii distress kui eustress langeks tasemele, kus olen taas enam-vähem mina ise. Nädalaga magasin jet lagi ehk kaheksatunnisest ajavahest põhjustatud pohmelli välja. Sihtskohta sõitmise ajavahe sai kohapeal klaariks magatud just selleks ajaks, kui pidi tagasi pöörduma hakkama. Ikkagi, nädal US-is oli põnev vaheldus mu elus ja mõneski mõttes eriline hetk!

    Selline suurejooneline kirjatüki algus on põhjustatud asjaolust, et reis Bostonisse oli mu elu suurim üllatushetk.  Ma ei olnud varem kaugemal käinud kui Soomes ja Lätis ja ega hing eriti ei ihanud ka. Rangelt pragmaatilise inimesena peab minul liikumiseks mingi hea põhjus olema. Et niisama minna, selle peale eriti ei tulegi. Bostonisse kutsuti mind aga asja pärast- Baltic Centennial 100 raames toimunud üritustesarjas oli koht väikesele Haapsalu salli näitusele ja laadalaudade rivis ka lauapool Eestist saabunud pitsile. Rääkisin tunniajalisel loengul väga hoogsalt Eesti ainulaadsest pitsitraditsioonist ja omaenese kirest! Samal ajal oli olnud kõrvalsaalis kellegi nobelisti jututund ja mul on hea meel, et minu nurka pandud paarkümmend tooli olid peaaegu et täis. Vist olid, sest erutusest ei taibanud inimesi üle lugema hakata. No igatahes tühjad nad ei olnud. See oli väga eriline tund minu elus, tõesõna!

    Olen südamest tänulik Anastassiale ja korraldustoimkonnale ning reisi viperusteta kulgemise eest Janikale (oomaigaad, ma ei unusta Vantaas udu tõttu hilinenud lennult "sujuvalt" mööda kilomeetri(te)pikkusi koridore teisele lennukile  jooksmist eluotsani, veremaik oli suus, köhisin nagu kurat, aga lennukile me jõudsime. Ilma Janikata poleks ma taibanud õiget jooksusuundagi valida...). Muide, me vist olime tõsimeeli vähesed imporditud pärismaalased. Kohtusime seal paljude kohapeal elavate kaasrahvuslastega. Oli huvitavaid tutvumisi ja toredaid vestlusi.
    Asi, mille pärast sai mindud. Foto: H.Merits
    Reisikirjelduste ja -fotode jagamine on puhta tänamatu töö, ma tean. Ei löö oma 900 pilti letti, hoidku jumal selle eest! Püüan pooltega piirduda :-)  Pildistasin kogu aeg telefoniga, sestap on fotod ka natuke lamedavõitu. Ma tean, et pildid ei räägi rohkem kui sada sõna, kui taga pole emotsiooni. Seda ma kahjuks nii hästi jagada ei oska. Midagi siiski tahaksin ajaloo huvides ka siia kirjutada ning märkmikus keerasin reisi alul ette kohe puhtad lehed, kuhu kirja panna toredaid veidrusi ning tähelepanekuid. No sinna neid märkmeid ikka sai.

    Algas kõik sellest, et mina, kes ma olen äärmiselt paikne ja vaikne, pidin esimese päeva sees lendama kolme lennukiga (lapsena lendasin kord Hiiumaale, sellest ei mäleta suurt midagi, seega olin põhimõtteliselt kogemuste mõttes süütu). Nädala pärast muidugi kolme lennuga tagasi ka, aga esimene ots lennata jäi ikka ereldamalt meelde. Lendamise tituleerisin omas mõttes samasse elamustekasti, kuhu jäävad näiteks haiglas operatsioonidel käimised- see on nagu meditsiiniline paratamatus või nii- käitumine on rangelt reglementeeritud, inimesed karjakaupa sunnitult koos, kontrolli ei ole sul endal mitte grammigi võrra ja lõdinad, võnked kehas, kõrvade lukkuminemised ja kerge iiveldus käivad sust üle nii et ei küsi ka, pissile ja süüa saab siis, kui lubatakse. Polnud hullu miskit, aga iga nädal seda teha ei viitsiks. Lisaks lendamisele märkisin üles kogu esimese päeva logistika, sest seda oli mulle, paiksele, liiga palju: KIA, miskine keskmise suurusega lennuk, buss lennuväljal, Airbus, jälle liikumiseks buss (OMG, see kihutas vastassuunavööndis... ups, ikka õige kõik, olime ju UK-s), eskalaator, vahepeal kästi saapad ja pükse üleval hoidnud rihm ära võtta ja katsuti mind ilma igasuguse naeratamiseta natuke, siis rongiga teise terminali, eskalaatoriga kusagile kõrgemale ja Boeingu pardale. Selleks ajaks oli kella 3.30 ajal ärkamise tõttu unekas totaalne ja ees ootas 6h 20min üle maade ja merede. Erutus ei lasknud pikalt tukkuda, kuid siiski. Alles USAs maale astudes jõudis mulle päriselt kohale, et vaat nii, nüüd see ongi siis käes... Juhuu! Kohtusime lennujaamas ka meie kolmanda kambalise- eesti juurtega, kuid Amsterdamis eluneva filmitegija Helga Meritsaga. Pikalt mõtlemist ei antud, üle kümne tunni suitsetamata olemine oli mind viinud seisundisse, et ega mõelda enam eriti ei suutnud ega tahtnudki. Edasi bussiga metroosse, avastamine, et ups! vale buss ja teise bussiga taas teisel suunal teise metroojaama. Kahe metroorongiga, alul sinna ja siis suunal tänna, meie mõistes linnalähiliinile ehk commuter trainile. Tunnike sõitsime pühade-eelselt puupüsti täis rongil, kus oli väga vitaalne, lühike, valjuhäälne ja rinnakas tume proua ukse lahtitõmbajaks ja vajadusel sisse- ning väljaviskajaks. Üllatus-üllatus, meie kaunite säravate tabloodega porgandid teevad sellele logisevale ešelonile silmad kõvasti ette- ei olnud seal ei jaamade infot ega muud, külm ja räpasevõitu oli ka. Kohalikudki tundusid märkavat oma peatust pigem  uksehoidja valju hõikamise peale. Selleks hetkeks oli väsimus jõudnud sinna staadiumi, kus mul oli juba ükskõik ja jaamas telefonisse pildistatud jaamanimedega kaart aitas sõrmedel vajaliku peatuseni lugeda.
    Õudselt väsinud mina ja Helga Merits, foto tegi J.Printsmann
    Peale tunnikest sai juba lihtsamini läbi, Subaruga sõitsime lahke võõrustaja manu. Kliima oli põhimõtteliselt sama nagu Eestis siin ja kell neli kukkus lopsti! pimedaks ka, just nagu siin, aga kiireminigi veel. Suur rodopõõsas proua Hella ukse taga ei olnud sel päeval veel külmavõetud, kuigi sadanud oli ka lund. Ülejärgmisel hommikul oli põõsas aga kutu.

    Järgmisel päeval teadvusele tulles oli imelik olla. Muidugi, algul läks uni ära öösel kell kaks, sest keha mäletas ööpäeva takti, mis kehtis  siin. Sunniviisiliselt tuli edasi magada. Ikka see kaheksatunnine vahe oli mängus, sellest sain alles hiljem aru. Me saime ulualust proua Hella juures Haverhillis. Selgus, et kohanime tuleb hääldada hoogsalt nagu hev´rill või midagi säärast, rõhuga lõpul. Lähikonnas ei mingeid korrusmaju, kõik oli kena ja nett, eramajad armsate balkonitega ja väga korras väljanägemisega, ridaelamud nagu pildil jne jne. Rongiga sõites oli juba pime, kuid nagu kohe aru saime, lagedat maastikku nagu Eestis rongiga liikudes näed siin ei olnud. Ühe linna lõppemist ja teise algust tähistab lihtsalt silt. Suure ringsõidu jagu vaatamist tegimegi meie sealolemise päeval, sest edasi liikusime juba järgmise päeva õhtuks Bostonisse.  Oluliselt segasemas meeleolus, kui ma muidu olen, alustasin siiski päeva enam-vähem olekus märkamisega, et maja taga on loodus kaunis sarnane kui meil, kuid lopsakate sugar pinede ehk suhkrumändidega muuhulgas. Hallide oravate ja puukoristajatega üsna eraldatud vaikuses hommikut tervitada ei olnudki nii paha. Männi käbisid, mis on peaaegu poole käsivarre pikkused nägin ma aga Bostoni linnas oma jalutuskäigul kaunistuselementidena, mitte küll looduses.

    Hella viis meid vaatama lähikonna linnu Andoverit, kus on koolid, milles õppinud ka riigipead; Lawrencet, laia jõge Merrimack Riverit (ma polnud elus nii laia jõge varem näinud), mille kallastel suured punased telliskivimajadest linnakud tähistasid kunagist puuvilla töödelnud suurt tekstiilitööstust, kuid tänaseks on leidnud muu rakenduse, peamiselt jalatsitööstuse näol, kui ma õigesti aru sain. Käisime Newburys ja Newburyportis, kus olid toredad meenepoed ja mu esimene elus nähtud akenderohke kahekorruseline puukirik (40+X akent).

    Kirikuid, eriti ägedaid ja muidu ägedaid, nägin ma Bostonis veel palju, sisse pääsesin vaid ühte. Kuna käimiseks oli meil tänupühaeelne päev, siis olime hoiatatud, et varsti langeb maa peale ülim vaikuse hetk- päev, mil ameeriklased on kõik oma peredega ja asutused on kinni. Liiklust eriti ei toimu ja poed täituvad taas rahvast südaöösel ehk Black Friday alguspauguks. Tõsi ta oli, järgmisel päeval olid kaubanduskeskuste parklad tühjad ja isegi Dunkin Donutsi kohvikutekett oli uksed sulgenud. Haruldusena suutsime Bostonis leida selles piirkonnas, kuhu järgmisel päeval külla läksime ühe avatud Starbucksi, et kerget einet võtta.

    Aga tagasi eelmisse päeva siis- tee viis meid edasi Plums Islandile- rannapiirkonda, kust tõin koju väikesele Mettele kingiks peopesasuuruseid merikarpe ning kus vaatasime kauneid ja vahvaid suvilapiirkondi ning kujutasime läbilõikava tuule kiuste umbes viie-kuuekraadises temperatuuris ette kui äge on siin suvel, kus kuumus võib vabalt üle 30*C kihutada ja kus ta seda teebki. Praegusel juhul otsisin aga mina välja oma kindad ja mütsi, mida Eestis veel sel aastal väga kandnud polnud ning astusin julgel sammul Atlandi serva peale. Et asi ikka "päris" oleks, maitsesin vee ka ära ja lasin lainel püksisäärde laksata. Merre suubuva jõe deltas tegin sama, sääl oli hea kodune Värska Vee mekk. Kaev number see ja see, maitse sarnanes sellega, mis meil poe jaoks  pudelisse pandud.

    Kella neljast järsku pimedakskukkumist ennetades sättisime end peagi ka kodu poole minema. Teepeale jäi Tendercrop Farm ja selle lahe talutoodete pood. Allkorrusel oli toidukraam ja ülal täiesti mõõdutundetult palju kuivatatud lilli ja muud pühadeaega sobivat pudipadi. Mulle avaldas see pood muljet ja oleks tore, kui näiteks ka siinmail midagi nii ägedat leiduks. Pärast Hella-proua käest uurides selgus, et ega muidugi kõik need läikivad ja pringid viljad ökod pole, aga vapustav oli ikkagi. Kui tahad, saad osta näiteks suure peotäie võilillelehti ja täiesti tundmatuid puuvilju, mille päritolu uurida mul polnud mahti. Altkorruselt ostsin kallile kaasale kange vürtsika kastme, ülakorrusel nuumasin niisama silma. Poe kõrval oli aedik, kuhu oli  elama pandud üksik alpaka ja tore paks veis ning kilemajas olid pardid, küülikud ja mõned eriti ülbed kalkunid (nii lollid, et ei taibanud vaikses tänutundes tänupühade eelõhtul nurgas istudes rõõmustada, et eluvaim sees. Nokkisid hoopis kätt ja riidlesid läbi võrkaia).
    Järgmisel päeval asutasime end Bostonisse. Kuna aega oli nii tunnikest kolm ja kõik kohad olid pühademeeleolus suletud, tegime autoga toredaid tiire lähikonnas maju vaadates ning tänupühade õhtusöömaaega nautisime küllakutsuja Anastassia perega koos. See söömaaeg oli tõeliselt rikkalik, olen tänulik! Polnud ka ime, ilmselgelt, arvestades kokaraamatute rohkust nende elutoas, on hea söök selles majas aukohal. Niisiis, tekkis minu esimene võimalus süüa Ameerikamaal Tänupühade õhtusöömaaega: kalkun, täidis, üleküpsetatud maguskartulipüree pekaanipähklitega, oad kastmes ja brüsseli kapsad, roheline salat ning šokolaadikook ja pealt kinnine õunakook- mmm, seda kõike oli palju ja seda kõike sai mekitud. Rõdult oli näha, kuna kardinate kasutamine ei ole kombeks, et lähikonnas tegid kõik sama- istuti koos söögilaudades. Vohmiti süüa. Ja istuti pikalt. Õhtu lõpuks mekkisime kohalikku jõhvikapuskarit ning liikusime Uberit kasutades südalinna oma hotelli, sest järgmise päeva hommik pidi algama kella kuuest.
    Hääd võõrustajad laua otsas, tänulikud suud laua taga.
    OMG, isegi suhkur on siin neli korda peenem! Imestab Janika, pildistab Kateriin Rikken
    Lustimise ja ringivaatamise vahele jäi kaks väga toredat ja töist päeva, mille pärast üldse lennatud sai. 23. novembri hommikut alustasin Marriotti hotelli konverentsikeskuses oma näituse ja hiljem laadalaua ülespanemisega. Jah, selle toreda näituseosa tassisin kohvris Bostonisse ja ülespanemine läks väsimuse ja lahtirulluvate teipide kiuste kenasti. Teibitupsud on iga salli saki tippu tekstiilist tausta küljes hoidmas, olgu selgituseks öeldud. Teipe käisin iga kahe tunni tagant pärastpoole taas kinni vajutamas, sest kliimaseade muutis sallide kohal õhutemperatuuri pidevalt ja teibid hüppasid lahti. Ülespanemisel pidin peaaegu närvid kaotama, sest salle kenasti sirgete servadega üles saada tundus mission impossible. Lõpuks, peale mitut tundi nokkimist, polnud asjal vigagi. Sallid ja Eesti pits said kõvasti kiita!
    Alati on huvitavad sündmuste telgitagused, nii ka siin, näituseruumis. Nägin kõrvalt toredate Eesti, Läti ja Leedu juurtega kunstiinimeste kohtumisi, jutte ja töid. Hiljem laata ja näitust vaadates andis see inimeste töödele minu silmis palju juurde. Muidu on nii, et loed küll kataloogist ja mõtled, aga kui oled kunstnikku oma silmaga näinud ja kõrvalt tema juttu kuulnud või sootuks tema endaga tutvust teinud, on palju toredam veel. Tekstiilsetest näituseühikutest oli minu kõrval lätlaste kindaväljapanek. Ja see oli lahe, ka see, et me niimoodi kõrvuti sattusime- Eesti peen pits ja lätlaste rõõmsad kindad!
    Kadri Pärnametsa taies, kaheltpoolt vaadeldav, võtaks neli tundi ja teetassikese selle seltsi, ausõna...
    3D nahakunst, autor leedukas (vabandust, nime ei mäleta...)
    Esimene päev hotellis oli see aeg, mil mulle jõudis täies mahus kohale meeletu väsimus, reisistress ja tõenäoliselt ka koduigatsus. Palju, üüratult palju suhtlemist, mis oli mulle harjumatu! Inimesed olid tegelikult nii toredad, et tahtsin suhelda ja nii kulges päev nagu poolunes. Hommikusöögiks söödud kolmedollariline suur šokolaadiküpsis andis jõudu pärastlõunani ning saabus hetk, kus ma pidin tegema valiku, mida korralikku restoranis lõunaks süüa, nii et see ära ei tapaks ja pärast ikka särada jaksaks. Ma olen ju see hädine, kes pigem nisujahu tahaks vältida ja vürtsidega ka toime ei tule. Salatist kanaga piisas täiesti ja kui tellisin teed, siis jõudis taas kohale see, et Ameerikas on kõik suur. Salat, okei, oli ka väga suur. Kodus ma teen perele kokku peaaegu sama koguse, kuid näljasena kulus liuatäis mulle igati ära.

    Aga tagasi tee juurde. Starbucksis küsid medium suurusega tee, saad sellise ühiku nagu kodus on neli tassitäit. Restos küsisin ka mediumi, aga öeldi, et pole vahet, toome ikka ühtemoodi. Huviga jäin ootama ja sain... 1,5l termoskannu keeva veega ning kaks kotikest teed. Jällekord kinnitus, et asjad on suuremadki kui oodata oskad. Kuna see oli maitsvaim Earl Grey, mida ma üleüldse saanud olin, siis võtsin pakendi kaasa. Kodus uurides selgus, et otseloomulikult on see GB päritoluga ja kotikese hinnaks on ca kaks naela. Jah, tõesti, mõte tellida ei tundunud enam nii ahvatlev, aga tee oli megahea! Miks juttu teen, asi selles, et ma alles otsin oma lemmikteed. Suve lõpul tõi härra Langi koju kohvimasina, mis on Kohvimasin (poole köögi suurune, jahvatab värske ja pruulib kohvi just sellise, nagu tellinud oled), umbes samasse nädalasse jäi selle aja algus, kui mulle kohvi enam ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik! Joon nüüd vaid tassi või paar nädalas, kui sedagi. Kunagi juhtus energiajookidega nii, et päevapealt lõppes isu ja enam suu sissegi ei võta.

    Esimese linnapäeva lõpetasime klassikalise muusika kontserdil Bostoni kontserdimajas. Saal oli pööraselt kõrge ja pööraselt kaunis ning esimene asi, mille väiksuse kohta avaldasin imestust, et kuidas Ameerikas nii väike üks asi olla saab, oli garderoob. Tõesti, see oli väike nagu kingakarp! Väiksem kui daamide tualettruum. Võib-olla oli kusagil oluliselt suurem riietehoid peidus, ma ei tea. Kontsert ise oli kui palsam hingele. Viimastel aastatel ma olen aeg-ajalt täiesti vabatahtlikult hakanud kuulama klassikat. Panin siis seal silmad iga loo juures kinni ning lasin igast oma rakust läbi tulvata elusat ettekannet. Paar lugu olid viimase peal vaibiga. See toitis ja kosutas. Hiljem, öö hakul tulede valges kõrghoonete vahelt hotelli poole läbi marssida oli samuti lahe. Mulle meeldivad kõrged majad ja seal neid juba jagus. Mulle meeldib ka tuledesäras linn ja see jalutuskäik oli kiire ja lahe enne voodisse kukkumist.

    Järgmise päeva olulisim hetk oli esinemine ja väike Haapsalu sallide teemaline töötuba. Natuke pabistamist ikka oli, aga mulle väga meeldis see mõte, et saan rääkida. Ettevalmistamine tapab teinekord spontaansuse, mõtlen ma, ja nii ma põhimõtteliselt puusalt tulistasingi, ei mingit treeningut. Teema on ju üdini tuttav. Eks natuke mõtlesin ikka läbi, et sallikudumisel arvestatavad reeglid peaksid saama räägitud ja sõrmusest läbitõmbamine kindlasti tehtud... Aga läks hästi. 45ndal minutil kusagil tundsin, et natuke väsitav on ja siis hakkas ka mu puu-inglise keel tiba lonkama. Janika oli mu turvavõrk ja auditooriumis nii mõnigi kahekeelne proua aitas kaasa, et hoog ei raugeks. Mul oli hea meel, et kohalolnutest oli nii mõnigi pitsiga sinapeal ning oli ka neid, kes ise Haapsalu salli kudunud. Ma isegi ei mäleta kummas keeles me rääkisime, aga üks väga soliidne väliseesti proua jäi mulle meelde. Ta kuulas kogu loengu väga teraselt, silmadest on ju näha kas ja kuidas kohale jõuab ning hiljem paari sõnaga vesteldes selgus, et ta koob ka ise.

    Peale esinemist möödus päev laadalaua taga, sai taas pööraselt paljude inimestega suhelda. Sel päeval oli mu enesetunne parem ja ma isegi nautisin melu. Inimesed tundusid üks huvitavam kui teine, sest ega ei piirdu ju vaid laual olnud asjadest rääkimisega. Ümberringi olid inspireerivad keraamikamüüjad ja ehtetegijad, neist paariga sai ka juttu puhutud. Müügieduga on nii, et kui oled kaasa võtnud sõbra, kes on professionaalne müügimees ning kes paneb meelega oma sallidele odavama hinna ning kelle leivanumber ongi suhtlemine, siis ega ma paljut lootnud. Küll on rõõm, et üks Õpetajakirjaga sall elab oma head uut elu edasi New Jerseys ühe eesti juurtega proua juures. Tore paar, kes ostsid, olid meiega kõnelemas käinud juba eelmisel päeval. Algul pakkusin küll traditsioonilist Silvia kirja prouale, kuid kui nad ütlesid, et tahaksid just minu salli, siis oli see soe hetk. Andsin ikka kõige nupurohkema ja heade soovidega salli neile kaasa :-)
    Külmavõitu ja vihmane, tornid udulaamas. Ühesõnaga- suurepärane ilm jalutamiseks
    Järgmise päeva olin otsustanud veeta üksi linnaga tutvudes. Janika ja Helga läksid algul Helga filmi"Coming home soon" kinoteatrisse vaatama ning siis Harvardi avastama. Kuna film on põgenikelaagri lastest ning tuleb linastumisele ka Eestis, siis ma pigemini otsustasin hoida oma emotsionaalset seisundit ja märja koha peale asetatud silmi ning seadsin sammud oma teed.

    Tähtsuse poolest mulle asi number kaks oli Bostonis otsida üles maja, kus Aerosmith oma päris algusaastail rentis korterit ning kus said kirjutatud nende esimesed lood. Et Steven Tyleri ja Joe Perry näol on tegemist geniaalsete muusikutega, ei pane kahtluse alla vist keegi. Maja, millel on kirjas vaid väike lakooniline roheline tahvel, on aga oluline vähestele.  Nii ma siis pärast mitut tundi kõndimist seisin, patsutasin maja ja üritasin endast teha selfit selle taustal. Selfid on jaburad, kergelt ajuvabad asjad ja kuna ma nii mõtlen, ega siis kenasti välja ka ei tule. Majauksest liikusid vahepeal sisse-välja mitmed inimesed, ühe koeraga mehega tegin paar sõna ka juttu. Muidugi oli ta teadlik, mis roheline sildike see majal on, kuid ta ütles, et tal pole sellest ei sooja ega külma ja hoonesse ta mind lasta ei kavatse. Ega ma tahtnudki, mulle piisas uksel seistes ringiratast vaadates kujutada ette kuidas ammu, no ikka väga ammu, enne minu sündimist, samade kiviseinte vahel võisid toimuda megarajud peod ja kui inspireeriv oli mõne tegija jaoks äärmiselt mitteinspireeriv ümbruskond :-P
    Väga mitusada maja on siit veel minna...
    Nooh, ma põhimõtteliselt ei salli selfide tegemist... Teen jälle pool!

    Commonwealth Avenue 1325 majani jõudmiseks olin teinud 10959 sammu ja tagasi ei viitsinud küll kõndida. Maja ees olid rööpad ja peatus ning nii ma nimetus peatuses trammile hüppasin. Piletiostu kohta juhilt küsides rehmas see vaid, et istugu ma rõõmsasti maha. Selgus, et tramm kihutas mõne aja pärast maa alla ning muutus niisiis metroorongiks. Mõtlesin, et jumala eest, mis vahet seal on, kuidas teda nimetama peaks, jala käies olin ma juba küllalt näinud ja väsinud olin ma. Nüüd, pimeduse saabudes oli taas tore linnasüdamesse tagasi minna. Õigemini niiehknaa olin ma linnasüdames, aga siis sinna kõrghoonete ja hotellide kobarasse tagasi.

    Jalutuskäigul olin ma käinud jõe ääres (üle-eelmisel päeval nähtud elu laiem jõgi sai asendatud uuesti veelgi laiema jõega), olin põrganud kokku rokiklubi ees mitmest tuuribussist kaupa laadivate lahedate tegelastega (keda otse pildistada nagu ei söandanudki, nii jõrmid mehed olid), näinud kümneid ja kümneid poolpaljaid sportlasi vihmasabinas ja +6*C juures mittekrampuvate lihastega treenimas. Oli pühapäev ja linn oligi pigemini hõredavõitu rahvaga ja ohtrate sportlastega. Parim vaatepilt oli mulle vastu jalutav pikkade paljaste säärtega naine, kes kandis kotiga kontrabassi kõhupeal. Talle järele vaadates nägin, et jooksupüksid olid tõelised mikrod, võinuks neid lausa bikiinide alla liigitada. See kõik oli nii kriipi, et ma isegi ei taibanud pilti teha...
     
     Jalutuskäigul olin näinud väga paljusid lahedaid hooneid ja olin käinud ka toidupoes. See viimane oli muidugi omaette põnevus- hinnad, kaubad ja kaubavalik üldiselt oli ju nii erinev siinsest! Kinni jäin ma toidulisandite ja ravimite riiulite juurde. Arstirohud toidupoes, niisiis. Plaanisin nagunii USAst tuua kangeid vitamiine endale ja perele ning kingiks, polnud probleemi nad siis siit ära osta. Natuke toitu, limpsu ja kommi lisaks ning oligi lahendatud probleem, mida lähikondlastele kaasa viia. Hiljem selgus, et kui asutusele on peale kirjutatud Pharmacy, et siis meie mõistes nagu apteek, saad sa sealt osta lisaks kõike muud kui ravimeid. Ravimid toidupoes, apteegis muu mudru. Mina näiteks vaatasin huviga päikeseprille ja muid esmatarbekaupu, Janika laveeris alkoholiosakonnas ning jutu järgi pidi sellistes kohtades saama ka meelelahutust teinekord või siis vajadusel näiteks fotosid teha.
     Pimedus kukkus maale, kümmekond peatust edasi tulin maa alt metroost välja juba poolhämaras. Esimese asjana nägin uhket kirikut. Siis uhket raamatukogu ja siis teist uhket kirikut. Neist jäävad mulle vaid mälestusfotod eksterjöörist, hoonetesse enam ei saanud. Kahju oli ka, nii poolnaljaga, et pidin lahkuma enne neljapäeva, mil ühes neist oli midagi eeldatavasti mulle meelepärast välja kuulutatud, vaata viimast pilti. Lisaks nägin korralikku valjuhäälset peretüli ja kuna tulistamiseks ei läinud, seadsin edasi sammud juba hotelli ja siis kaubanduskeskusse.

    Marriotti hotellil, kus ööbisime, on kokku 38 korrust. Seda on vist kümmekond korrust rohkem kui Eesti kõrgematel hoonetel. Ei olnud ta selles hotellidekobaras kõrgeim ega säravaim täht, aga tore oli ikkagi end üles liftitada ja jällekord proovida selfi tegemist. Kolme hotelli ühendas galeriikäikudega üle tänavate pidevalt kulgev kaubanduskeskus. See tähendab, et ilma üleriideid selga ajamata võid jumala rahus tunde ja tunde jalutada ning poed ei lõpegi. Kuna meie esimene hotellis olemise päev oli Black Friday, siis oli veel ka hilisõhtul lifti trügimas kodanikke, kel käed ostukottide all umbselt kinni. Mulle isiklikult on poodideskäimine raske ja mittemeeldiv tegevus, ostupühadest oli mul poogen. Seekord võtsin kaubanduskeskust kui sporditegemise varianti. Kõndisin hoogsalt, vaatlesin ja sain taaskord teada, et kõik on suur. Ilusate tikitud riiete poes olid ka numbrid hinnasiltidel suured. Sisekujunduses oli üle-elusuurusi kaunistusi, elusaid puid, kümnete meetrite pikkusi lillepeenraid aatriumis jne jne Pikemalt jäin pidama Barnes and Noble raamatupoodi, kuid kokkulepitud õhtusöögi aeg ajas mind varsti tagasi hotelli. Naersin, et just siis, kui põnevaks läks... Olin üritanud ikka käsitööraamatuid leida, kuid lõpetasin seal, kus olid paksud suured käsiraamatud, kuidas joonistada meesakti. Läksin siiski tagasi ja lõpetasin päeva proovides taas midagi ameerikapärast, sõin toreda burgeri friikatega.

    Tore burger, mis selgus, et ei olnudki nii tore, ajas mind kell üks öösel kõhuvaluga üles. Jõin ära liitri vett ja lihtsalt istusin ning ootasin, mil hakkab parem. Õnneks hakkas! Järgmine päev oli meie viimane Bostonis ja see oli küllaltki intensiivne. Külastasime Eesti rändnäitust linnaruumis, sadamapiirkonda, suurt parki ning nägin ära ka tänava, kus seistes hakkas mul kõhe. Täiesti turvalises naabruskonnas oli lihtsalt kitsas tänav, kus Janika läks ühte suveniiripoodi, Helga teise ning mina jäin välja suitsule. Mingist hetkest alates sain aru, et liiguvad natuke asotsiaalsete märkidega tumedad mehed ja natuke nagu ka pudelikorjajate-moodi tegelased. Samas kõndisid seal jälle korralikus villases viigipüksis härrad ja kontorikostüümis naised. Kui need püksiperse-põlveõndlas-tumedad-tüübid hakkasid mulle midagi kõnelema, sain ma aru, et ma ei saa midagi aru. Võttis kergelt kõhedaks, aga teadsin, et naised tulevad peagi poest välja ja liigume edasi. Helga pärast mainiski, et kui oleks soov olnud, saaks särgipoest vabalt ka marihuaanat... Et siis selline tänav.
    Linnaruumis nägin ma palju, aga seda sõnadesse panna ei saa. Oli vanu ja väga vanu maju, oli kõrgeid vanu maju, oli uusi kõrgeid maju, oli ka puhta koledaid maju. Oma kõrgete majade lembusele sain kinnitust- mulle meeldib selline linnaruum! Kindlasti tahaksin kunagi veel, ja siis juba aeglasemas tempos mõnes suurlinnas kulgeda. Viimased pildid, kui telefonipilt välja arvata, on puhas ajalugu. Guugelda Bostonit, kui pakub huvi.

    Kojulend oli väsitavam kui sinnasõit. Udu tõttu UK-s oli maandumine keerukas. Stjuuardid olid ärevad, jubedalt raputas ja Janika ütles, et niisugust maandumist, kus kästakse välja lülitada kogu elektroonika, tema ei mäletagi (ja ta on palju reisinud). Kõik läks hästi, aga udu oli valdav. Selle tõttu hilines väljalend paarkümmend minutit ning kui poleks olnud sama teenusepakkuja reis, poleks Soomes lennuk meid oodanud. Jooksime kui pöörased ühest terminalist teise, kaks Eesti noormeest vaatasid, et ma oma lohiseva kotiga sabas sörkides päris ära ei kaoks, aga kõik lõppes hästi. Lennuk ootas meid ära ja siis lõpuks, viimase kuuenda lennuotsa juures sain ma ka aknaaluse koha. Hallo, nüüd lõpuks ja kahekümneks minutiks, väljas kottpime!? Ei ole hullu, mul sellest oli juba suhteliselt ükskama, sest peale ca 15 tundi ilma suitsetamata olemist, räiget sprinti ja kopsutükkide köhimist oli ainus mõte, et jeee! kodu on käega katsuda! Võinuks need minutid ka silmad kinni tiiva peal istuda, sest lisaks isiklikule aknale sain ma ka kõrva äärde isikliku mootori. Jumala eest, vahet pole! Tallinnas ootas meid poolteist tundi liiklusummikus ja kohtumine oma kallitega. Mettega vahtisime nagu palavasti armunud pool koduteed autos teineteisele silma ja ka teised pereliikmed tundusid kuidagi poole armsamad kui muidu.
    Järgmistel päevadel sain tunda saatuse õiglast (no kurat, kas tõesti?) sõrme. Maailmas peab valitsema tasakaal! Kusagil tumeda pilve kohal siin Orgital kõmistas "Nii, puhkasid ja said toreda reisi, jah? Nüüd keerame asja nii, et su lemmikloomake liivahiir peab surema, jääd ilma oma planeeritud ja kauaoodatud töökohast, mis jaanuaris terendas! Ha-ha-ha! Siis võtame sinult veel arvuti välise kõvaketta, kus peal aastajagu kopeerimata tööd mustrikirjutamise kataloogis ja kahe aasta fotod. Ha-ha-ha! Ja Mettele saadame koleda kõhutõve ka!"  Ja täpselt nii läkski. Täie rauaga! Vaat nii kohtles mind siis nädala jooksul peale kojusaabumist Vanajumal. Tuimestiks oli vaid poolsegane kaheksatunnise ajas edasi liikumise väljamagamatus...

    Tänaseks on kõik hästi. Loodan, et saatuse nööki rohkem ei tule ja olen tänulik, et selline pikk reis aset leidis. See oli sõit täis põnevaid pisiasju ja pööraselt palju õppimist. Tõsi ta vist on, et reisidel õpid kõige enam enda kohta. Selle reisi juures sai kummutatud palju eelarvamusi ja märgatud palju vahvaid asju. Kohalolemise viimasel päeval nägin esimest räpast vetsu, inimesed olid täiesti tavalised. Ei naeratatud vahetpidamata, kuid oldi äraütlemata lahked, kui kellegi poole pöördusid. Seda, mis seljas, ei tähtsustata megalt üle, riides käiakse, kuidas jumal juhatab. Pakse kohtasin vähem kui kümmekond ja nii edasi, ja nii edasi. Eeee...mmm... järgmise korrani siis! Nii pikalt ei kirjuta ma just tihti.

    0 0

    Ma koon endale haruharva ja tuleb tunnistada, et seda magusam see tegemine tundub. Pühade aegu kasutasin kolme päeva lõpuni hästi. Valmis said Vigala sukkade ainetel tehtud säärised.

    Kudumistöö põhjusi on kaks. Esiteks on mu tööruumis õhk soojaks köetud, aga kuna maja on renoveeritud ilusaks ilma mõistust kasutamata, siis põrandatest ja seintest õhkub halvavat jahedust ja see ei ole mu tervisele meelepärane. Teiseks, no muidugi, kui "Eesti Silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" on nii hästi kirjutatud raamat, et inspireerib ka mittekuduvaid inimesi, siis kuidas sa saad olla sealt midagi kudumata!? Vigala sukad jäid juba esimesel lehitsemisel hinge peale. Natukene närvidele käis ka Facebookis pöörane Muhu sukkade kudumise trall (millest end toore jõuga kõrvale hoidsin), ühesõnaga- motivaatorid töötasid korralikult. 

    Nende sääriste eeskujuks olnud sukkade originaalid, mis 1908 on muuseumile annetatud, näevad välja sootuks teistsugused. Teadsin kohe, et pöiaosa ma kindlasti teha ei plaani ja kaheksakannad sääre allosas ei tundunud ka nii hädavajalikud. Järgi jäi sääreosa kiri. Lähenesin asjale julgelt ja rõõmsalt ja mustal taustal panin mängima kahte sorti punase ning kuldvitsaga värvitud kollase lõnga. Kaalusin ka lambapruuni lõngaga tegemist, aga kuna ma riietun pigem musta, siis olgu pealegi säärised ka mustad.
    naiste sukad, AM _ 9323:1 E 56:1, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1534067
    Kudusin 8/2 lõngast ja kasutasin 1,5mm  vardaid. Sõrme kudusin korralikult villi ka, sest ega see ei ole mingi pehme käega pitsikudumine! Töö tuleb teha korralik ja tihe, et kestaks. Arvutusi tehes meenusid kogu aeg vanaema sõnad "Ega rikkus ei ole häbiasi!", neid tarvitses ta kasutada iroonianoodiga. Ei ole häbiasi jah, sääred on mul sellised, et paarsada aastat tagasi olnuks ma hinnas pruut, aga praegu tuli laiemat kohta kududes ringi peale 132 silmust luua ja mõttes tahtnuks ma olla poole õhem. Siis oleks kasutatud ajaga saanud näiteks kahed säärised teha.



older | 1 | .... | 6 | 7 | (Page 8)